Riigikohus tühistas kasutütre korduva vägistamise eest karistatud mehe süüdimõistmise: alama astme kohtute põhjendused olid puudulikud
Riigikohtu lahend ei tähenda, et süüdistatav pääses, sest asja arutamine jätkub uuesti maakohtus. Kõrgeim kohtuaste välistas mehe süüditunnistamise vägistamises nende põhjenduste alusel, mille kohtud olid esitanud.
Riigikohus märkis, et kannatanu enda jutu järgi oli ta vahel, kui kasuisa teda taas käperdama asus, appi kutsunud oma koerad, kes läksid kasuisale kallale. „Seega järeldub kannatanu ütlustest, et mõningatel puhkudel oli ta võimeline osutama süüdistatavale vastupanu, mis võis osutuda ka edukaks,” märkis Riigikohus üsna küüniliselt.
Süüdistuse järgi katsus mees 2013. ja 2014. aastal oma kodus tihti tollal 14- ja 15-aastase kasutütre rindu, pani käe tüdruku aluspükstesse ja sõrmed neiu tuppe. Prokuratuuri hinnangul kasutas mees ära lapse seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Tüdruk rääkis politseis, kuidas ta püüdis kasuisa endast eemale lükata ja temale vastu hakata, kuid kasuisa oli liiga tugev.
Kuigi levinud arvamuse tõttu on vägistamine vaid klassikaline vaginaalne suguühe, mis on jõuga peale surutud, siis seaduse järgi klassifitseerub vägistamiseks ka muu sugulise iseloomuga tegu, kui kannatanu ei ole võimeline osutama vastupanu või pole võimeline toimunust aru saama. Muu hulgas just nimelt selline käitumine, mida lubas endale kõnealune kasuisa. Küsimus ongi selles, kuidas tõlgendada tüdruku käitumist, kes sündmuste toimumise alguses oli vaid 14-aastane, kellel on diagnoositud kerge vaimne alaareng ja kes elas koos kasuisaga.
Maakohus ja ringkonnakohus ei näinud siinkohal mingeid probleeme. Neiu kirjeldas, et tavaliselt tuli kasuisa talle hästi lähedale ja hakkas õrnalt katsuma. Tüdruk lükkas kasuisa kohe eemale, kuid mees ajas ikka talle käe jalge vahele. „Jäädes füüsiliselt süüdistatavale alla, loobus kannatanu sisuliselt vastupanust,” tõdes ringkonnakohus, kuid lisas, et arvestades, et tegu oli 14-15-aastase lapsega, on igati mõistetav, et kannatanu oli süüdistatavast nõrgem ning seega on täiesti mõistetav ka kannatanu poolt vastupanust loobumine. „14-15-aastaselt lapselt ei ole mõistuspärane oodata taolist intensiivset vastupanu teda seksuaalselt ära kasutada püüdvale täisealisele isikule, kui seda võiks näiteks oodata täiskasvanult,” rõhutas ringkonnakohus. Maakohus aga nentis, et kui kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest, käib samuti olukorra alla, mida seadus nimetab „pole võimeline vastupanu osutama”.
Riigikohus aga leidis, et pole tõendatud, et tüdruku vastupanu isale oli „objektiivselt lootusetu”, et tüdruk mõistis seda ja et kasuisa kasutas lapse kaitsetust teadlikult ära. Kõrgeim kohus märkis, et kuna tüdruk on rääkinud, kuidas ta on vahel kasuisa käperdamise peale appi kutsunud oma koerad, siis järelikult mõnedel juhtudel osutas tüdruk tõhusat vastupanu, mille järel kasuisa oma tegevuse ka lõpetas.
Seega tühistas riigikohus mehele maakohtus mõistetud üheksa-aastase vangistuse (millest lühimenetluse tõttu oli alles jäänud kuus aastat ja kaks kuud) ning saatis süüdistuse uueks arutamiseks maakohtule koos juhtnööridega selgitada välja, kas tegu pole mitte sugulise iseloomuga teoga mõjuvõimu kasutades või vägistamise katsega.
Mõlemad variandid tähendaks mehele kergemat karistust, kuid mis palju hullem – ilmselt ka uusi üleelamisi ohvrile, kes peab kohtumenetluse uuesti läbi tegema.
Riigikohtu kommunikatsiooniosakonna juhataja Merle Talviku kommentaar:
Ebaõige on Eesti Päevalehes ilmunud pealkiri, et süüdistatu pääses. Asja arutamine jätkub maakohtus. Riigikohus leidis, et maa- ja ringkonnakohtu põhjendused olid puudulikud. See ei tähenda seda, nagu oleks Riigikohus välistanud süüdistatava süüditunnistamise vägistamises või muus seksuaalkuriteos. Riigikohus välistas tema süüditunnistamise vägistamises nende põhjenduste alusel, mille kohtud olid esitanud. See tähendab, et kohtutel tuleb otsust põhjendada nii nagu seda näeb ette kriminaalmenetluse seadustik. Kohtuotsused peavad olema igakülgselt ja ammendavalt põhjendatud, seda ka nii tundlikes ja suure avalikkuse tähelepanu all olevates kohtuasjades, nagu seda on näiteks vägistamine. Seda, kas süüdistatav tuleb süüdi tunnistada siiski vägistamises või muus seksuaalkuriteos, tuleb kohtul uuel arutamisel hinnata. Asja uus arutamine ei tähenda, et kohtute järeldus karistuse osas tingimata kergeneks.
