Radar: liiga pikk uurimine jätab pätid karistuseta
Ehk teisisõnu - ühel hetkel oli kohtu arvates ületatud mõistlik menetlusaeg ja asjade arutamine lõpetati. Tegemist ei ole sugugi ainsate juhtumitega, vahendas telesaade "Radar".
Uurimisasutuste jaoks tähendab see iga üksiku juhtumi puhul, et aastatepikkune töö on läinud luhta. „On selge, et prokuratuur ei ole rahul selle olukorraga,“ kommenteerib Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Maria Entsik.
Seega, „mõistlik menetlusaeg“ , üsna värske mõiste meie kohtupraktikas, valmistab prokuratuurile tõsist meelehärmi. Samavõrd suurt muret teeb see politseile ja teistele uurimisasutustele. Samal ajal võib see osutuda pätile päästvaks õlekõrreks. Selle mõiste tutvustamiseks sobib hästi ühe maksukuriteo uurimine.
Arvevabrik esitas libaarveid
Tegemist on ühe arvevabriku juhtumiga, mille prokuratuur saatis kohtusse 2012. aasta augustis ja millega riigile tekitati poolteist miljonit eurot kahju. Selles juhtumis läks kohtu ette seitseteist maksukuritegudes süüdistatavat. Süüdistuse kesksel kohal troonis riiulifirmade looja ja ettevõtluskonsultant Hardi Reiter, kes koos kaaslastega esitas kaheteistkümne tegevusetult seisva firma alt libaarveid. Näiteks üks Reiteri pundi ettevõtteid, OÜ Conbiz, oli registreeritud viiekordsesse kortermajja Tallinna keskturu lähedal. Pealtnäha osutas see ehitusfirmadele laias valikus teenuseid.
Nii esitas ettevõte ehitusfirmadele arveid, millele märkis erinevaid töid - näiteks fassaadisoojustamine, maalritööd, transporditeenused ja muu selline. Tegelikult aga ühtegi sellist tööd see firma ei teinud, sest arvevabrikud töötavad vähe teistmoodi. „Reaalselt tegutsev ettevõte tellib selliselt arvevabriku teenuse osutajalt arved, mida tal on tõepärane oma ettevõtluses kasutada,“ selgitab maksu- ja tolliameti uurimisosakonna juht Rain Kuus. Selliste arvete alusel liikuski ehitusfirmade raha Reiteri riiulifirmasse, kust see omakorda sularahas välja võeti. Reiteri punt arvestas endale teenustasuks kuni kuus protsenti ja andis ülejäänu sularahas tagasi arve maksjale. Reiteri klientidest ehitusfirmad kasutasid saadud sularaha näiteks ümbrikupalkade maksmiseks. Sellist rahakeerutust oligi tarvis selleks, et suured summad maksudest puhtaks pesta.
Pikk uurimine
Ehkki maksuametnikud said skeemile jälile ruttu ja 2006. aastal alustanud arvevabrik sai töötada pelgalt aasta, panid uurijad juhtumi tervikpilti kokku veel tükk aega. „Alustasime kriminaalmenetlust 30. augustil 2007 ja viimane osa sellest kriminaalasjast sai meil kaante vahele ja liikus edasi menetluskokkuvõttega prokuratuuri 2012. aasta märtsis,“ räägib Kuus.
Ka prokurör Entsik selgitab, et kohtuasi oli mahukas. „See koosnes seitsmekümne ühest toimikust – ühes toimikus keskmiselt on 250-300 lehekülge, nii et kujutate ette selle asja mahtu. Selles kriminaalasjas oli 49 tunnistajat, keda prokuratuur pidas vajalikuks kohtusse kutsuda,“ lisab ta.
Pika uurimise tulemus oli kokkuvõttes see, et Hardi Reiterile ja kahele tema käealusele pandi lisaks maksukuritegudele süüks veel kuritegeliku ühenduse loomist ja sinna kuulumist, mis oma olemuselt on eriti kange süüdistus ja võib süüdimõistmisel tuua kuni viieteistkümne aasta pikkuse vangistuse. Kohus võttiski asja arutamise käsile - istungid algasid 2013. aasta kevadel ja toimusid terve aasta jooksul. Siis võttis asi ootamatu pöörde. „Kohus tegi määruse, millega ta lõpetas menetluse, kuna leidis, et mõistlik menetlusaeg on ületatud,“ ütleb Entsik.
Ehk kokkuvõttes - maksuameti neli uurijat tegelesid neli aastat sellega, et arvevabrikantide süüd tõestada. Prokuratuur kaitses süüdistust kohtus veel aasta jagu. Kui lõpp juba paistis, tegi kohus otsuse, et mõistlik menetlusaeg on täis tiksunud ehk teisisõnu läks kogu uurimisse panustatud töö allavett ja sisuliselt mõistis kohus arvevabrikandid õigeks.
See arvevabriku asi pole sugugi üksikjuhtum. Viimastel aastatel on sarnase põhjendusega ehk mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kohtust õigete meestena välja tulnud veel mitmeid, keda kahtlustati erinevates kuritegudes. Üheks näiteks on soomlasest ettevõtja Jouko Korte juhtum, kellest Radar rääkis eelmise aasta detsembris. Asja sisu oli selles, et juba 2008. aastal vahetasid kelmid võltsitud dokumentide abil Nõva vallas Korte ettevõttele kuulunud maatükkide omanikku nii, et Korte teadmata sai maa uueks omanikuks teine firma. Loo uurimine venis pikale, kuna kelmid olid skeemitamisel kasutanud erinevaid tankiste, kellest osa olid uurimise ajaks surnud. Lõpuks jõuti siiski asjaga kohtusse ja kohtu esimeses astmes mõisteti kelmid süüdi. Kõrgem kohtuaste aga tühistas selle otsuse mõistliku menetlusaja ületamise tõttu.
Kannatanu maksab peale
Prokurör Entsik tõdeb, et sellistes juhtumites on tähelepanuta jäänud kannataja. „Selles asjas on ka olemas kannatanu õigused ja huvid. Ja kohus, kui ta leiab, et mõistlik menetlusaeg on ületatud, et seda on rikutud, siis kohtul on tegelikult mitu võimalust sellele reageerida,“ märgib ta. Näiteks võiks kohus karistust kergendada või sellest üldse vabastada, mitte lihtsalt menetlust lõpetada ja süüdistatavad õigeks mõista. Korte näitel - kui ta nüüd oma maid tagasi tahab, pole tal enam ette näidata, et kelmid süüdi mõisteti, vaid ta peab kõigi aastate järel ise kohtusse minema, tasuma kallid riigilõivud ja hakkama otsast peale tõestama, et maad on tõesti tema omad ja pandi talt pihta. „Kohati mulle tundub, et meie õigussüsteem on kellapendlina läinud süüdistatavate põhiõiguste tagamisega nii kaugele, et see toimub kannatanute põhiõiguste arvelt,“ lisab Entsik.
Ader pääses puhtalt
Või võtame veel ühe tuntud juhtumi - Argo Ader tegi Keila piiri peal 2008. aastal oma edeva sportautoga Dodge Viper avarii ja kallis auto muutus kasutuskõlbmatuks romuks. Kindlustus maksis talle selle eest miljon krooni, kuid hakkas tagantjärele pettust kahtlustama. Nii läks käima pikk uurimine. Koostati ekpertiise, kus kirjeldati, et õnnetus ei saanud toimuda päris nii, nagu Ader väitis. Süü üle vaieldi erinevates kohtuastmetes kuni eelmise aasta aprillini, kuni lõpuks viitas Aderi kaitsja Aivar Pilv, et uurimine on kestnud juba liiga pikalt. Kohus nõustus ja leidis, et asi tuleb sinnapaika jätta. Riik kulutas pikale uurimisele aega ja lisaks sellele hüvitas riik Aderile üle 20 000 euro kaitsekulusid.
Aderit kaitsnud Pilve sõnul olid selles uurimises seisakud selgelt näha. „Kuude kaupa mitte mingisuguseid menetlustoiminguid tehtud ei olnud ja vahepeal oli ca kümnekuuline ajavahemik, kus väga üksikuid väga väikese ajalise mahuga seotud menetluskäike üldse tehti. Seda ei saa riik õigustada mitte millegagi, seda ei saa riik põhjendada,“ leiab Pilv.
Pilve sõnul ei ehitanud ta Aderi kaitset üles siiski sellele, et menetlus oli liiga pikk, vaid lähtus asja sisust. „See ei olnud kaitsja argument menetluse algusest peale – teatavasti Argo Ader mõisteti esimeses astmes õigeks,“ nendib ta ja ütleb, et pikale veninud uurimisele viitamine pole sugugi mingi advokaatide kaval nipp, kuidas oma klienti tule alt välja tuua. „Läbi süüteokoosseisu analüüsi peab kaitsja kogu jälgima ka asjas toimuvat menetlust, menetlusnormidest kinnipidamist. Kui me seda ei teeks, tekib küsimus, milleks need menetlusnormid üldse kehtestatud on ja mille järgi me menetlust läbi viime?“ küsib Pilv.
Euroopast tulnud säte
Mõistliku menetlusaja nõue ise tuleb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist, millega Eesti liitus juba 1996. aastal, kuid laiemalt on sellega arvestama hakatud alles nüüd. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõuniku Allan Plekksepa sõnul tuleneb see sellest, et Eesti kohta on Euroopa inimõiguste kohtus tehtud mõned sellekohased lahendid. „Inimõiguste kohtus tehti mõned lahendid, kus leiti, et Eesti kohtumenetlused on kestnud liiga kaua ja seepeale hakkas ka riigikohus printsiipi täpsemalt järgima. Printsiibi üks eesmärke on see, et meil ei oleks kafkalikke protsesse, kus inimese vara on näiteks arestitud või ta vabadus on üldse võetud ja ta lihtsalt ootab oma kohtuotsust,“ selgitab ta.
Näiteks viitasid advokaadid liiga pikale menetlusele ka kümme aastat kestnud kurikuulsas maadevahetuse asjas, kuid seal kohus seda üldjuhul arvesse ei võtnud. Erandiks oli Einar Vettus, kelle suhtes menetlus just mõistliku aja ületamise tõttu lõpetati.
Üldiselt hakatakse pikale menetlusele viitama siis, kui uurimine on kestnud neli aastat. Kriminaalasja lõpetamisel tuleb aga iga juhtumi keerukust ja mahukust eraldi kaaluda. Advokaat Pilve sõnul seda kohtud ka teevad. „Iga kohtuniku siseveendumus on mingil määral ka erinev ja üht ja sama olustikku võivad erinevad kohtunikud ka väga erinevalt hinnata. Seetõttu üks kohtunik võib leida, et mõistliku menetlusaja tähtaeg on ümber, teine võib öelda, et tema arvates selleks on veel teatud aeg,“ ütleb ta.
Uurimised surve all
Prokuratuur on aga olukorras, kus tunneb, et kohus pole mitme juhtumi puhul arvestanud kõiki asjaolusid. Näiteks loo alguses kirjeldatud maksukuriteo uurimine oligi nende arvates mahukas ja keerukas. „Selles konkreetses asjas oleks ilmselt olnud võimalik hoida võib-olla mõned kuud aega kokku, aga suures plaanis see pilti ei muuda,“ tõdeb Entsik. Ta lisab, et probleem ongi eelkõige suurtes ja keerulistes asjades.
Nii näeme, et uurimise tagant kiirustamise surve on tuntav. Justiitsministeerium ütleb, et täpset statistikat selle kohta, kui palju kohtutes pika menetlusaja tõttu kuritegusid karistuseta jääb, ei ole. Riigiprokuratuur omakorda on asunud iga-aastaselt ise kontrollima kriminaalasju, kus uurimine on kestnud üle nelja aasta. Selliseid venivaid juhtumeid on kümneid, kuid enne kohtusse saatmist on seni otsustatud lõpetada siiski vähesed. Arvud viitavad selgelt, et on valdkondi, kus uurimistöö lihtsalt ei edene nii, nagu vaja. Politsei tunnistab, et valukohaks on just keerukamad majanduskuriteod. „Majandusasjades on see tüüpiline, et tekib lauale virn erinevaid dokumente. Üks asi on sellest läbi närimine, aru saamine, mis seal üldse on,“ selgitab keskkriminaalpolitsei juht Indrek Tibar.
Politseil pole jõudu
Kuid teiselt poolt on probleem ilmne just selles mõttes, et politseil lihtsalt pole jõudu kõigega tegeleda ja seda on hakatud ka välja ütlema. „Loomulikult on päevakorras ka sisemise tööjaotuse ja ressursiküsimused,“ tunnistab ta.
Prokurör Entsik ütleb seda selgemalt. „Kui ühel uurijal peaks majandusasjades menetluses olema ehk kolm asja, et tagada nende asjade viivitamatu, katkematu, kiire menetlus, siis tegelikkuses oleme aastaid olnud olukorras, kus uurijal on umbes 60 asja,“ ütleb ta.
Kuid siin ongi konks - see, et politsei menetleda ei jõua, ei pea huvitama ei kannatanut ega ka süüdistatavat, nagu selgitab advokaat Pilv. „Riik ei saa minu arvates põhjendada menetlussuutmatust läbi selliste argumentide, nagu me vahel ajakirjanduses kuuleme, et meil ei ole ressurssi, meil ei ole inimesi, meil ei ole vahendeid. Kui kellegi suhtes algatatakse menetlus, siis isik ei pea eeldama või lähtuma sellest, et kas minu asjas on ressurssi või mitte,“ ütleb ta.
Valukohaks olevate majanduskuritegude arv tõusis just kriisiaastatel alates 2008. aastast ja samal ajal tegelikult vähenes ka uurijate arv. Tulemus on siin. „Majanduskuritegude asjades on suured menetlusjäägid. Need jäägid tuleb tegelikult likvideerida. See võib olla ühiskonnale ühel hetkel ka väga valus otsus,“ räägib Entsik.
See likvideerimine ehk valus otsus tähendab lihtsamalt öeldes kõigi nende uurimiste korstnasse kirjutamist. „Ei ole lihtsalt selle ressursiga seda kogunenud uurimismaterjali võimalik hallata ja sealt sellised probleemid tekivad, aga nagu Strasbourg’i kohus on öelnud, et see on riigi ja maksumaksja otsus - kui me ei suuda menetleda, tuleb lõpetada,“ märgib riigikohtu nõunik Plekksepp.
Nii on politsei sisuliselt teada andnud, et tulevikus kõigi kuritegudega ühtviisi enam tegeleda ei jõuta. „Võib-olla teatud juhtude puhul, mis on tõesti oma olemuselt lihtsamad, kergemad, vähem ühiskonda häirivamad, võib-olla ütlemegi, et see menetlus seisneb ainult registreerimises ja siis kui juhtumisi see tegelane mõne teise kuriteoga seoses kätte saadakse, võetakse siis ka vanad asjad üles,“ selgitab Tibar.
Advokaat Pilve sõnul on selline suund ühiskondlikus mõttes aga samuti väär. „Kuigi väikesel riigil võib olla ressurssi ebapiisavalt – ja seda ei hakkagi mitte kunagi piisavalt olema – siis selles tuleb saavutada kindlasti mõistlik tasakaal ja kindlasti ei tohi tekitada sellist lootusetut tunnet, et pisematele, väiksematele rikkumistele polegi mõtet reageerida, seetõttu, et politsei ei jõua neid menetleda või uurida.“
