"Meie väike koer oli ühtäkki hundikoeral hambus ja ta raputas looma nagu sokki või kaltsu," meenutas perelemmiku, kolmeaastase toy-puudli Tipsuga juhtunud hirmsat hetke pereema Ly Aru, kirjutab ajaleht
. "Õnneks jõudsime enne jaole, muidu oleks hundikoer meie puudli lihtsalt maha murdnud. Koeral on mõlemal pool keres koerakihvadest augud sees, õnneks mitte väga sügavad. Sain ka ise rünnakus viga."

Algul polnud kämpingus ringi jooksnud hundikoer endast mingit ohtu kujutanud. "Kella 9 paiku ärgates märkasime kämpingus peremeheta-suukorvita ringi hulkuvat hundikoera, kes puhkajate asjadest ja toidulauast üle jooksis," meenutas Ly Aru. "Seda eelnevalt märgates jõudsime oma koerad igaks juhuks autosse varju panna. Kui hulkuv koer meieni jõudis, nägime pikalt vaeva, et tüütust külalisest meie keskelt vabaneda. Selline jant kestis paari tunni jooksul mitu korda. Kuna ei ole mõeldav oma koeri selliste ilmadega terveks puhkusereisiks autosse aheldada, panime nad rihma otsa ja oma istumiste kõrvale kinni. Peremeheta koer aga aina tiirutas kogu kämpingu territooriumil ja rannaribal, lastega puhkajate keskel.

Üritasime teda mitte silmist lasta ja püüdsime jälgida ta liikumist. Kui äkki oli see hundikoer taas meie keskel ja hetkega üks meie rihma otsas olevast koerast tal hambus. On kirjeldamatu, mis kõik edasi toimus ja kuidas kogu meie seltskonnal lõpuks õnnestus karjuv koerake võõra koera hambust päästa. Koerake päästetud, jõudis hundikoer ka mind rünnata."

Naise sõnul teadis üks kämpingu töötajatest rääkida, et umbes nelja kilomeetri kaugusel asuva Peetri talu perenaine oli tulnud hommikul rattaga Karujärve kämpingusse koos segaverelise hundikoera Martaga. "Sealt lahkudes ei olnud koer perenaisele allunud ja nii ta ilma suukorvita koera puhkajate keskele jalutama jättis. Ise oli ta rattaga tagasi Peetri tallu sõitnud. Väidetavalt olid kämpingu töötajad paaril korral koera ise rihma otsa pannud ja territooriumilt ära viinud, kuid koer oli ikkagi tagasi tulnud. Kui see masendav vahejuhtum oli ära olnud, leidis kämpingu töötaja kiirelt koera perenaise ja peremehe, kes ka meie šokis seltskonna juurde saadeti," kirjeldas Ly Aru.

Tema sõnul andis koera omanikust peremees oma telefoninumbri ja lubas kulutused koerakliinikusse ja haiglasse korvata.

"Kella viieks õhtul oli arstide kadalipp läbitud ja helistasin seejärel turismitalu peremehe antud numbrile, et lubatud kulutused tagasi saada. Kõnele vastates oli aga koera peremees meelt muutnud. Küsitud 50 eurot pidas koeraomanik paljuks ja teatas, et mingu ma kohtusse, kui tahan, tema sellist raha ei maksa. Lõpuks hakkas otsima põhjusi, et saaks hoopis mind ja kannatada saanud koera süüdi tembeldada," meenutas Ly Aru.

Turismitalu peremees Mihhail Ojakäär sõnas Meie Maale, et suvitajaid rünnanud koer pole nende oma, küll aga olevat ta tihti turismitalu juures. "Sellele vaatamata olin ma valmis mõistlikkuse piires kõik koera tekitatud kahjud hüvitama, kui mulle esitatakse selleks vajalikud kuludokumendid," sõnas Ojakäär. "Tegu pole hundikoeraga, vaid poolmetsiku krantsiga, kellel omanikku vist ei olegi. Kui ma sinna kohale läksin, olid inimesed agressiivsed ja minu arvates ka alkoholijoobes. Nad mõnitasid mind, kuid püüdsin olla rahulik ja mõistev. 50 euro nõudmine on liiast, sest sõit Kärlalt Kuressaarde ei lähe maksma üle 5 euro. Ma olen valmis ka praegu, pärast nende politseisse pöördumist kõik hüvitama, kuid vajalikud paberid kulude kohta on vaja mulle esitada."

Ojakääru sõnul rikkusid ka suvitajad reegleid, sest Karujärvel ei tohiks suukorvistamata koertega üldse olla. "Juba märk ei luba seda ja ma ei oska öelda, miks meie koer äkki kallale läks, sest muidu on ta rahulik ja sõbralik," selgitas ta.

Ly Aru tunnistas, et nende seltskonnas oli hommikul tõesti üks purjus mees, kes ka vaidlusesse sekkus. "Teised olid kõik kained, sest see juhtus ju hommikul pärast meie ärkamist," selgitas naine. Ta ei saa aru süüdistusest, et tema koeral polnud suukorvi.

"Või oleks suukorv pidanud olema koeral selleks, et kui suur koer teda tuuseldas oma lõugade vahel nagu jahisaaki, poleks saanud mu koer ennast kaitsta ega häältki teha?" sõnas naine. "Kuna me kokkuleppele ei saanud, jäigi üle politseisse avaldus teha. Jääb ainult loota, et kopsakas rahatrahv, millega koeraomanik riigikassat täita saab, paneb inimese mõtlema, kas ta on ikka loodud koerapidajaks, kui ta on hoolimatu ja koera eest vastutada ei taha. Mina saan nende tekitatud kulutustega hakkama, aga seda, mida meie lapsed ning me ise pidime üle elama ja nägema, ei korva nii ehk naa mingi rahasumma. Rääkimata puhkusest, mis oli plaanitud ja katkes hetkega. Õnneks sai meie koer ja ma ise arstilt vajalikku abi ja tänu meie kõigi sekkumisele jäi kõige hullem olemata. Kuid koera haavad tahavad veel pikalt ravimist. Ja trauma, mida tekitas selline üleelamine, kestab veel kindlasti kaua."

Politsei on alustanud menetlust kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse paragrahvi alusel, mis käsitleb koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumist, millega on põhjustanud varalist kahju või inimesele tervisekahjustus.