Eelmise aasta aprillikuus paigutati PPA ühe politseijaoskonna võrekambrisse naine, kes tunni aja jooksul üksi ja järelevalveta jäänuna sooritas enesetapu. Naise abikaasa esitas halduskohtule kaebuse, milles palus hüvitise välja mõistmist varalise ja mittevaralise kahju eest kohtu enda äranägemisel.

Kohus leidis, et naise surm sai võimalikuks politseiasutuse töö halva korralduse tõttu. Samuti politseiametnike halvast ettevalmistusest tingitud tegevusetuse tagajärjel kuna politsei rikkus kohustust korraldada kinnipeetute järelevalve viisil, mis tagab kinnipeetute julgeoleku.

Kohus märkis, et kinnipeetute järelevalve korralduses esinesid puudused vaatamata sellele, et õiguskantsler oli varem PPA-l soovitanud selles osas töökorraldust parandada. Kohus leidis, et kinnipeetu üle järelevalvet teostav ametnik peaks olema võimeline märkama psüühilise kriisi ilmselgeid märke, mis antud juhul ka esinesid.

Kohus arutas asja kinniseks kuulutatud menetluses, mistõttu täpsemaid andmeid, sh isikute nimesid, ei avaldata.

Kohtuotsuse võivad menetlusosalised vaidlustada Tallinna ringkonnakohtus 30 päeva jooksul.

Politsei otsust edasi ei kaeba

Põhja prefekt Kristian Jaani teatas, et politsei hüvitab kinnipidamiskambris endalt elu võtnud naise lähedastele kohtuotsusega määratud kahjunõude ning ei kaeba otsust edasi.

"Mõistame lähedaste leina ja politsei vastutust nende inimeste elu ja tervise hoidmisel, kes on menetlustoimingute tegemiseks kinni peetud. Juhtunuga seoses viis politsei läbi ka sisejuurdluse. Uurimine ei tuvastanud küll ühegi konkreetse ametniku tahtlikku või süülist tegevust, kuid tõi sarnaselt kohtuotsusega välja, et jaoskonna töökorraldus kinnipeetavate jälgimisel saanuks olla parem. Praeguseks oleme üle vaadanud töökorralduse kõigis kinnipidamiskohtades ning lõpetanud inimeste paigutamise osadesse ajutistesse kinnipidamiskohtadesse. Pärast juhtumit rõhutasime kõigile ametnikele kohustust jälgida kinnipeetuid vähemalt korra tunnis ning tuletasime meelde, milliste ohumärkide ilmnemisel tuleb kaasata meedik," ütles Kristjan Jaani.

Juhtunust tegi eelmisel aastal kokkuvõtte saade "Pealtnägija"

Kõik algas liinibussi ja sõiduauto plekimõlkimisest 2015. aasta 24. aprillil kella 17 ajal. Kohale tulnud politsei kahtlustas, et üks osapooltest võib olla alkoholijoobes ja nii viidi naine Rahumäele arestimajja.

Raskete üleelamiste tõttu oli naisel raskekujuline depressioon. Ta käis arstide juures ning tarvitas igapäevaselt, hommikuti ja õhtuti, antidepressante. Lisaks lubas arst tal kasutata rahustina ka Xanaxit.

Pärast plekimõlkimist koostati sündmuskohal protokoll, kus endast väljas olnud naine kirjutas allkirjaks "Olen surnud."

Protseduuri lõppedes pandi naine võrepuuri, ajutisse kinnipidamiskohta. Samal ajal proovis naise abikaasa Rein teha politseile selgeks, et naine vajab erikohtlemist ning talle on vaja ravimeid viia.

Kell 19 annab politseipatrull naisele telefoni, et ta saaks koju helistada. "Minuga on kõik korras, ma olen täiesti kaine," ütles naine Reinule. Selle kõne peale läks Rein politseijaoskonda ja üritas igatepidi oma naise juurde saada.

Kristian Jaani sõnul suhtlesid politseiametnikud pidevalt naisega ning nad ei hinnanud olukorda sellisena, et naise käitumises oleks olnud ohumärke. Reeglid ei luba anda kinnipeetavale anda ravimeid ilma arsti juuresolekuta. Arsti aga kohale ei kutsutud. Samal ajal, kui arestimajas toimus vahetuse üleandmine, jäi naine kambriruumi ilma järelevalveta ning varju videokaamera vaateväljast.

Eraldi ametikohta inimesele, kelle ülesanne on ajutistel kinnipeetavatel silma peal hoida, ei ole. Kuni valveuurijale üleandmiseni vastutab kinnipeetava eest patrull, kes inimese arestimajja toob. Segadust lisasid veelgi uued töökorraldused, mis on anonüümseks jääda soovinud politseinike sõnul tekitanud segadust, valetõlgendusi ja trotsi. Puudustele kinnipeetavate järelevalves oli korduvalt tähelepanu osutanud ka õiguskantsler.

Kell 22.50 sai Rein kõne politseilt. Seejärel teatati talle, et plekimõlkimise tõttu politsei kinnipidamiskambrisse sattunud pereema poos end kampsuniga trellide külge.