Kes, keda, miks ja kuidas tapab?

Milline on tüüpiline Eesti tapja ning tapmis-situatsioon?

Tänavu on Eestis toime pandud 87 tapmist, mõrva või mõrvakatset. Seda on kolme võrra rohkem kui kogu mulluse aasta jooksul. Tuleb loota, et tunamulluse 95, rääkimata 2008.aasta 104ni ei jõuta. Verine periood, aastad 1993-1996, mil igal aastal tapeti üle 300 inimese ja Eesti oli tapmiste suhtarvu poolest maailma esikümnes, on õnneks pöördumatu minevik. Ometi, tapmised ja mõrvad ei muutu Eestis kunagi haruldasteks, erakordseteks. Ka kõige rahulikumatel aastatel — kuldsetel 60ndatel — pandi Eestis aastas toime kolm tapmist 100 000 elaniku kohta. Võrdluseks: tänases Euroopas jääb näitaja pea kõigi riikide puhul alla kahe tapmise 100 000 elaniku kohta. Oma viimaste aastate näitajaga — umbes 6 — oleme Euroopa Liidus Leedu järel teisel (või siis eelviimasel — oleneb, kuidas vaadata) kohal. Ent kuidas, mis põhjusel ja millal Eestimaal kõige rohkem tapmisi toime pannakse? Missugune on tapjate sotsiaalne taust? Varasemad suhted ohvriga? Motiivid? Haridustase? Imetlusväärselt põhjaliku uurimuse on sel teemal kirjutanud 

Raina Pärn

, kes kaitses mullu Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas magistrikraadi. Ta uuris 228 kohtulahendit (aastatest 2003-09) ja 268 tapja profiili, käitumise motiive ning tüüpiliste tapmiste juurde kuuluvaid asjaolusid, ja avastas palju üllatavat. Kas teadsite näiteks, et:

• Koguni 93 protsenti tapjatest on mehed. 
• Iga seitsmes tapmine ehk koguni 14% on toime pandud alaealiste poolt
• Tapja ja ohver on enamasti tuttavad
• Pea kõik tapjad on purjus
• Võõras tapab öösel, sugulane päeval

Pikemalt tasulisest artiklist.