Tänane raske õnnetus juhtus olukorras, kus auto pööras suurele teele, mõlemale liiklejale põles roheline foorituli. On see üldiselt ohtlik olukord?

On küll, jah. Kui juht pööret teeb, peab ta pilku suunama erinevatesse suundadesse ja seetõttu on sellised pöörded just suurte autode ja busside jaoks suhteliselt ohtlikud ja selliseid õnnetusi on paraku ka üsna sagedasti. Seadus paneb selle olukorra väga selgelt ja konkreetselt paika, et kuigi autojuhil on roheline tuli, siis pööret lõpetades peab ta siiski andma teed jalakäijale, kes sõiduteed ületab. Sõltumata sellest, kas tegu on ülekäigurajaga või kas jalakäijal on foor või mitte.

Õiguslikult on asi väga selge, aga just vaatevälja piiratuse tõttu on sellised õnnetused paraku üsna sagedased. Eriti suurte autode puhul, kus autojuht vaatab pigem kaugemale, et mis eespool toimub, kui vahetult auto ette, sõiduautos on natuke lihtsam, juht lihtsalt istub palju madalamal, ta näeb jalakäijat oma vaateväljas.

Kas on võimalik midagi regulatsioonis parandada või kuidas selliseid olukordi ära hoida?

Iseenesest on variant see, et mõlemale ei põleks korraga roheline tuli, aga see tähendab seda, et fooritsüklid muutuks oluliselt teistsuguseks, ooteajad nii autodele kui jalakäijatele oleks oluliselt pikemad. Üldjoontes ei tule kasutegur sealt tagasi. Pööret sooritades ja pööret lõpetades on auto kiirus tegelikult väga väike, et kui autojuht ei pane jalakäijat tähele ja müksab teda, siis tagajärjed ei ole nii rasked, olukord lõpeb põrutusega.

Selle õnnetuse eripära on see, et autojuht ei pannud jalakäijat tähele, ei siis, kui ta talle otsa sõitis, ega ka hiljem, ning lohistas teda sadakond meetrit kaasas.

Kas selline asi saab juhtuda ka siis, kui juhi tähelepanu vaid hetkeks hajub?

Selle järgi, mida me kõrvalt näeme, on raske tema tegevuse kohta midagi välja lugeda. Et ta tähelepanematu oli, selles ilmselt kahtlust ei ole, sest kui ta ka jalakäijat tähele ei pannud, siis sellest hetkest kui kokkupõrge toimus, oleks ta tõenäoliselt midagi pidanud tajuma. Lohistada inimest auto all kaasas - sellest võiks aru saada. Samas on tegu muidugi väga suure autoga.

Ega ei tea, kuidas see laps sõiduteele läks, kas ta ootas ja astus rahulikult teele või äkki jooksis mööda Valdeku tänava äärt ja jooksis ka ülekäigurajale, mis oleks vähendanud autojuhi võimalust teda näha, jalakäija lähenenuks seega selja tagant. Seda, miks õnnetus täpselt juhtus, peavad tunnistajad ja autojuht selgitama.

Kas jalakäijad, teades, et neil on eesõigus üle tee minna, muutuvad vähem valvsaks?

See on inimpsühholoogia omadus, et kui sul on eesõigus, siis sa eeldad, et teised peavad sinu eesõigusest ka lugu. Sellest tulenevalt reguleeritud ülekäigurajal on jalakäija oluliselt kindlam ja vaatab vähem ringi kui reguleerimata ülekäigurajal, kohas kus ülekäigurajal üldse ei ole, on jalakäija veel ettevaatlikum. Me loome eesõigusega teatava turvatsooni. See on liiklusõiguses kehtiv usalduspõhimõte – kui mina täidan liiklusnõudeid, on mul õigus eeldada, et ka teised seda teevad.

Õnnetusi prognoosida ei saa, aga millega kindlasti tuleb arvestada, on ilmastikutingimused. Meie sügised on jalakäijale ohtlikud, sest nähtavus on vilets. See on iga sügise probleem. Inimlikult peaks inimesed pimeduse saabudes võimalikult ettevaatlikud olema, see on põhisõnum.

Õnnetus juhtus kooli lähedal. Kas koolide ümbrusi peaks autojuhtidele jaoks paremini tähistama?

Selle kooli ümbrus on liiklusmärkidega tähistatud. Aga õnnetus juhtus tegelikult koolist peaaegu kilomeetri kaugusel, me ei saa ka tervet linna ära tähistada, lapsed liiguvad igal pool.

Kuidas siis ikkagi selliseid õnnetusi ära hoida?

Mis selliseid õnnetusi ära hoiab on see, kui jalakäijad ja sõidukid on eraldi teeosadel. Aga see on konkreetses kohas tagatud, siin on kõnnitee olemas, fooriga reguleeritud ülekäigurada on olemas

Seadusandlikult on ette nähtud, et pimedal ajal peavad inimestel helkurid olema, autodel tuled põlema. Aastaid tagasi käis läbi ka selline mõte, et kohustada sügis-kevadiste ja talviste riiete tootjaid panema talvepalitutele kohustuslikus korras helkurid külge. Sellele on ka vastuväide, et igal inimesel on õigus kanda selliseid riideid, nagu neile meeldib, ega me ei saa käia nagu narrid, et kõik helgib küljes.

Kuid siiski tuleks püüda ennast võimalikult nähtavaks teha.

Mida saavad lapsevanemad teha, et laste kooliteed turvalisemaks muuta?

Muidugi tuleks lapsele selgitada, et on vaja olla tähelepanelik ja veenduda, et teised liiklejad teda näevad.

Minu enda lapsed ületavad sama ristmikku. Täpselt üheksa minutit varem läksid minu 11- aastane ja 12-aastane laps samast kohast üle. Õnnetusest kuuldes käis endalgi jõnksatus läbi, helistasin kohe lastele, et kas nad on ilusti kooli jõudnud...

Eks see on selline koht, kus tuleb lastel paluda olla tähelepanelik, sest autojuht ei pruugi alati tähele panna. Olukorras, kus jalakäijale on kõik nähtav ja tajutav, ei pruugi autojuht teda tegelikult märgata, aga jalakäija ei oska seda ette näha.

Mõelge kas või nädalavahetuse Tartu avarii peale, kus ellu jäänud noormees ütles, et nad nägid küll politseiautot lähenemas, aga arvasid, et nad on ülekäigurajal, et jõuavad üle tee ja et neid pannakse tähele. Juht peabki nägema ja märkama ja vastutama, aga inimliku eksimuse vastu ei saa...

Muuseas, reguleerimata ülekäigurajal jalakäijal on kohustus veenduda, et autojuht on teda märganud ja saab sõiduki peatada. See ei muuda vastutuse küsimust – autojuht on süüdi, kui ta sõidab ülekäigurajal inimesele otsa. Aga selline kohustus jalakäijal on. Paljudele on see säte justkui teadmata. Sellest, kui autojuht süüdi on, ei ole jalakäijale mingit kasu. Pigem olla ettevaatlikum ja mitte ajada vigastustega riskides oma õigust taga.

Üks perekond on kaotanud oma lapse ja Eesti riik noore tubli kodaniku. Õnnetust ei saa tagasi pöörata, aga saab juhtunust õppida ja mõelda, mida teha, te minu ja minu lähedastega midagi sellist ei juhtuks. Mitte mõelda süü peale.