Kurjategija hakkas ohvrit jälitama siis, kui see oli temast pargi servas mööda kõndinud. Ohver jõudis mööda Patkuli treppi tõusta kolmandale või neljandale platvormile, kui kuulis selja tagant jooksusamme. Ta vaatas tagasi ja samal hetkel tõstis mees löögiriista ja virutas.

Raha, pangakaardid ja muu selline ründajat ei huvitanud. Ta lihtsalt peksis. Ta vaatas oma ohvrile silma sisse, lükkas tema juuksed kõrvale ja ütles karmilt: “Ära karju”. Mehe pilk oli selge ja arukas. Naisel õnnestus ennast püsti ajada ja kurjategijast mööda põigata. Trepi jalamil olid juba inimesed, kes helistasid politseisse ja kiirabisse. Kurjategija jooksis mööda haljasala minema.

Hoolimata sellest, et kurikaga kallaletungija kohta oli olemas pealtnägija kirjeldus, koostas politsei fotorobotil pildi, mis absoluutselt kallaletungijale ei sarnanenud. Hoolimata ka ohvri tuttavate telefonikõnedest politseisse, ei koostatud uut fotorobotit.

Nii otsiti jõhkrat mõrtsukat kümme päeva pildi abil, mille järgi teda polnud võimalik leida. Alles siis tehti uus pilt, mille visandas kunstnik inimese jutu järgi, kes kurjategijat silmast silma nägi.

Pikemalt loe homsest Eesti Ekspressist