Eluaegne vang võitis Euroopa inimõiguste kohtus Eesti riiki
2007. aastal taotles Kalda Tartu vanglalt juurdepääsu kolmele veebilehele: õiguskantsleri, riigikogu ja nüüdseks eksisteerimise lõpetanud Euroopa Nõukogu Tallinna infotalituse veebilehele, kus avaldati varem Euroopa inimõiguste kohtu Eesti suhtes tehtud kohtuotsuste tõlkeid.
Kohus otsustas täna häältega kuus ühe vastu, et veebilehtedel olev teave oli vajalik isiku õiguste kaitseks ja Eesti rikkus neile internetilehekülgedele ligipääsu keelates Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 10, mis käsitleb sõnavabadust.
Kuigi Tartu halduskohus 17. juulil 2008 ja Tartu ringkonnakohus 31. oktoobril 2008 rahuldasid kaebuse osaliselt ning leidsid, et vangla peab võimaldama kinnipeetavale juurdepääsu veebilehele www.coe.ee, siis riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009 otsusega asjas nr 3-3-1-5-09 tühistati alama astme kohtute otsused ning asuti seisukohale, et vangla ei pidanud tagama kaebajale juurdepääsu ühelegi ülal nimetatud veebileheküljele. Neli kohtunikku esitasid eriarvamuse. Inimõiguste kohtu esitatud kaebuses leidis kaebaja, et sellise tegevusega on rikutud konventsiooni artikliga 10 tagatud õigust teabe saamisele.
Valitsus pidas kaebust põhjendamatuks
Valitsus palus tunnistada kaebus vastuvõetamatuks selle selge põhjendamatuse tõttu. Valitsus leidis, et kaebaja ei ole tõendanud, et tal ei olnud vanglas juurdepääsu küsitud informatsioonile muul moel, nt paberkandjal vangla raamatukogus või teabenõude esitamise kaudu. EIK asus seisukohale, et kaebaja kaebus puudutab õigust saada teavet ning kuulub sellisena ikkagi artikli 10 kaitsealasse.
Valitsus vaidles kaebusele vastu ka sisuliselt, leides, et vangla seatud piirangutel oli seaduslik alus, õiguspärane eesmärk ning piirangud olid proportsionaalsed. Valitsus leidis, et kaebajale oli tagatud põhiseaduse § 44 lõikest 1 ja konventsiooni artiklist 10 tulenev igaühe õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Põhiseadus ega konventsioon ei näe ette, et igaühel on õigus saada sellist informatsiooni interneti kaudu. Käesolevas asjas pidi riik tagama ühelt poolt kinnipeetavatele õiguse saada teavet ning teiselt poolt arvestama vangistuse spetsiifikaga ning vajadusega tagada nii ühiskonnas kui vanglas turvalisus. Selleks nägi vangistusseaduse § 31¹ ette, et kinnipeetaval ei ole lubatud kasutada internetti, v.a. vangla poolt selleks kohandatud arvutites, mille kaudu on vangla järelevalve all võimaldatud juurdepääs ametlikele õigusaktide andmebaasidele (milleks on elektrooniline Riigi Teataja) ja kohtulahendite registritele (milleks on nii riigikohtu veebileht kui ka EIKi lahendeid kajastav HUDOC). Kaebaja soovitud internetileheküljed ei kuulunud kummagi määratluse alla.
Kohus tõi esmalt välja, et antud juhul ei ole küsimus riigi keeldumises anda teavet, vaid küsimuse all on vabalt kättesaadav teave, mida kaebaja on soovinud saada konkreetse vahendi – interneti – kaudu. EIK nõustus, et taotletud lehekülgedele juurdepääsu keelamisel oli seaduslik alus (vangistusseaduse § 31¹) ning õiguspärane eesmärk (korratuste ja kuritegude ärahoidmine), ent ei nõustunud, et piirang oleks antud juhul demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Esiteks märkis EIK, et internet mängib olulist rolli võimaldamaks teabele juurdepääsu ning selle levitamist. EIK küll kinnitas, et vangistusega kaasnevad erinevad kitsendused välismaailmaga suhtlemisel ning et artiklit 10 ei saa tõlgendada nii, nagu paneks see riikidele kohustuse võimaldada kinnipeetavatele juurdepääs internetile, ent antud kohtuasja asjaoludel oli teatud internetilehekülgedele juurdepääsu keelamine artikli 10 mõttes sekkumine õigusesse saada teavet.
Kohus rõhutas, et need kolm internetilehekülge sisaldasid peamiselt õigusteavet, sh põhiõigustega – ja vangide õigustega – seotud teavet. EIK leidis, et juurdepääs sellistele lehekülgedele suurendab avalikkuse teadlikkust ja austust inimõiguste vastu ning toetab kaebaja väidet, et Eesti kohtud kasutasid kõnealuseid veebilehti teabe saamiseks ja seetõttu oli ka temal seda vaja enda õiguste kaitseks. EIK ei nõustunud, et päringute tegemine tagaks õigust saada teavet võrreldaval moel, sest päringu tegemiseks peaks esmalt teadma, millist informatsiooni kõnealune veebileht üldse sisaldab.
EIK tõi edasi välja, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee kohtuotsuste täitmise järelevalve raames on üheks nõudeks kohtuotsuste selle riigi keelde tõlkimine, kelle suhtes otsus on tehtud. Kuigi Eesti suhtes tehtud otsuste eestikeelsed tõlked on täna isikutele e-RT kaudu kättesaadavad, ei olnud need seda kõnealuse kohtuvaidluse ajal, mistõttu oli põhjendatud taotlus saada juurdepääs lehele www.coe.ee. EIK viitas ka Euroopa Nõukogu ja muudele rahvusvahelistele instrumentidele, milles on rõhutatud interneti rolli tähtsust, ning seda, et aina enam informatsiooni ongi kättesaadav vaid internetis. Seda kinnitab ka käesolev kohtuasi, kuna Eestis on seadused kättesaadavad vaid elektrooniliselt.
Lõpuks rõhutas kohus, et antud juhul olid vanglates juba olemas interneti teatud lehekülgede lugemiseks spetsiaalselt seadistatud arvutid ja nende kasutamise üle toimus järelevalve. Kuigi kolmele lisalehele juurdepääsu lubamine oleks nõudnud mingeid täiendavaid ressursse, on riigikohus oma otsuses viidanud üksnes üldistele riskidele ja kulule, ent ei ole detailselt analüüsinud ei turvariske ega vajalikke kulusid.
Nendel asjaoludel asus EIK seisukohale, et sekkumine – st küsitud kolmele internetileheküljele juurdepääsu keelamine – ei olnud proportsionaalne ning tuvastas artikli 10 rikkumise. EIK nõustus siiski, et rikkumise tuvastamine on piisav heastus ega mõistnud kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitist ega kohtukulu.
Otsusele esitas eriarvamuse kohtunik Kjølbro Taanist, kes ei nõustunud koja seisukohaga, et artiklit 10 on rikutud. Ta tõi välja, et turvalisuskaalutlused on EIKi väljakujunenud praktika kohaselt põhjuseks, miks kinnipeetavate õigusi võib piirata. Kohtunik leidis, et antud juhul on riiki sisuliselt karistatud selle eest, et ta on võimaldanud kinnipeetavatele juurdepääsu teatud internetilehekülgedele, ning et EIKi otsus heidutab teisi riike üldse sellist võimalust kinnipeetavatele pakkumast. Samuti, kuigi koda on viidanud interneti tähtsust rõhutavatele rahvusvahelistele instrumentidele, ei näe ükski nendest instrumentidest ette vangide õigust internetile.
Samuti heitis ta kojale ette, et kuigi tegemist on EIKi esimese otsusega selles küsimuses, puudub otsuses Euroopa Nõukogu riikide praktikate võrdlev ülevaade. Kohtunik leidis, et kuigi koja otsus puudutab kolme konkreetset veebilehekülge, avab see sisuliselt võimaluse laiendada otsuse põhistust mis tahes teistele lehekülgedele, mis samuti võiksid põhiõiguste seisukohast relevantsed olla. Seega on see otsus peaaegu kinnipeetavate õiguse internetile tunnustamine, ilma et sellise õiguse tunnustamiseks oleks mis tahes piisavaid aluseid. Aluste puudumise tõttu peaks tegelikult riikidel olema hoopis ulatuslik kaalutlusõigus kõnealuses küsimuses.
Euroopa inimõiguste kohtu seitsmeliikmelise koja otsus jõustub otsuse tegemisest kolme kuu pärast, kui menetlusosalised ei ole taotlenud asja edasisaatmist kohtu 17-liikmelisele suurkojale.
