Eesti kurjategijad panid vaimupuudega neiu Saksamaal müüki
Sel kevadel sai 25-aastane Krista ühiste tuttavate kaudu tuttavaks mehega, kes kuulus kurjategijate kampa. Kambal tekkis mõte, et tulus oleks võtta naine endaga Saksamaale kaasa ja panna ta seal tööle. Krista sõnul pakuti talle hotelliteenindaja tööd ja naine oli lootusrikas, et saab siis oma võlad välismaal teenitud rahaga tasutud.
Aprillikuus toimetasidki mehed naise Tallinna, aga seal läks asi juba kahtlaseks. Mehed hoidsid naist terve nädala Õismäe korteris kinni ning võtsid talt ära mobiiltelefoni ja saapad, et ta minema ei pääseks. Siis topiti naine autosse ja kõik koos sõideti Saksamaale Stralsundi linna. Saksamaal ootasid Kristat ja kaht meest ees juba end seal sisse seadnud eestlased.
Alguses prooviti naisega äri teha linnapargis, kus naine pidi meestele ligi jalutama ja ennast pakkuma. See aga ei õnnestunud tal eriti ja pargis jalutavad mehed, mõistes tõenäoliselt naise olukorda, ei soovinud temalt teenust osta. Seepärast võttis kaaskond nõuks ta ise klientide juurde viia, kelleks osutusid noormeeste kambad. Peale prostitutsioonitöö sundisid mehed naist ka poodides vargile, vargustega tegelesid nad ka ise.
See osutus mõnes mõttes lõpuks ka Krista õnneks, sest vargusekatsel jäi ta politseile vahele. Politseinikele oli kohe selge, et tegemist on puudega inimesega kaubitsemisega, et naine vajab abi ja ta toimetati varjupaika. Seejärel võeti ühendust Eesti võimudega, kes maksid kinni tema sõidu tagasi Eestisse.
Prokurör Steven-Hristo Evestus esitas loos kirjeldatud kahele mehele — kes mõlemad on korduvalt kriminaalkorras karistatud, üks viibis parajasti ka katseajal — süüdistuse prostitutsioonile kaasaaitamises. Naist kohtuasjas aga ohvrina ei käsitleta — mis tähendab ka seda, et hüvitist tal võimalik nõuda ei ole ega näiteks ka rehabilitatsiooniteenuseid saada. Kui prokurör nõustuski, et sisuliselt on tegemist inimkaubandusega, siis selles nagunii süüdistada ei ole võimalik — inimkaubanduse kuritegu Eesti seadustes puudub.
