Prokuratuuri hinnangul tappis Vorobei Tarankovi ettekavatsetult ja teadlikult. Riigiprokurör nõudis Vorobeile seitsme aasta ja üheksa kuu pikkust vangistust. Kohtunik teatas aga täna, et liitkaristusena ettekavatsetud tapmises ning tulirelva ja selle öösihiku ebaseaduslikus käitlemises mõisteti Vorobeile karistuseks koguni üheksa aasta ja kuue kuu pikkune vangistus. Kohtunik tõi välja, et Vorobei puhul oli karistus siiski väiksem kui taolise kuriteo puhul keskmine karistusmäär. Kergendavaks asjaoluks oli näiteks see, et Vorobei pani kuriteo toime ähvarduse mõju all. Vorobei ise tunnistas kohtus täielikult oma süüd.

Vangistuse alguseks loetakse 22. detsembrit 2016, mil ta vahi alla võeti. Vorobeil tuleb tasuda ka menetluskulud, sealhulgas ka sundraha üle 1100 euro ning ekspertiisitasud üle 5600 euro. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna ringkonnakohtule 15 päeva jooksul.

Eesti Päevaleht on varem kirjutanud, et Tarankov oli Juri Vorobei isa Viktor Vorobei hea sõber, mistõttu tundis Juri Vorobei Tarankovi juba lapsena. Meeste omavahelised suhted olid valdavas osas head, kuid 2016. aasta esimesel poolel tekkis meestel Juri Vorobei varasema äritegevuse ja omavaheliste läbisaamisega seotud konflikt. Tüli päädis sellega, et Tarankov nimetas Juri Vorobeid "tšortiks" ehk pehmelt öeldes jobuks.

13. septembri 2016 hommikul otsustas Juri Vorobei minna Saunja lahe äärde Supluse kinnistule, Tarankovi kalastuskohta, eesmärgiga "vaikse ristiisaga" rääkida. Ta ootas, kuni nägi Tarankovi sõitmas sinna samasse kalastuskohta, misjärel suundus Vorobei ka sinna lähemale ja peitis end kõrge heina sisse. Tarankov parkis oma maasturi veepiirist mõni meeter eemale ning hakkas paati vette laskma. Vorobei tuli seepeale oma peidukohast välja ja teatas Tarankovile, et soovib konfliktist rääkida. Saades Tarankovilt järsu keeldumise, otsustas Vorobei ta tappa. Vorobei tulistas Tarankovi vähemalt seitsmel korral ülakehasse ja pähe. Tarankov suri saadud vigastustesse vahetult pärast laske. Hiljem tõstis Vorobei Tarankovi laiba Toyota maasturisse, et kaitsta surnukeha ilmastikutingimuste eest.

Kohtus tunnistas Vorobei, et temani jõudis Tarankovi ähvardus, millest sai aru, et Tarankov võib organiseerida tema tapmise, mistõttu otsustas ta Tarankovi ise tappa. Kohtus leidis tõendamist, et Vorobei soetas kuriteo toimepanemiseks illegaalse relva ja käis enne kuriteo toimepanemist sündmuspaika uurimas. Selleks, et olla kindel, et Tarankov on surnud, tulistas Vorobei talle viimase lasu pähe. See näitab sihikindlat kaalutletud eesmärgipärast käitumist kuriteo toimepanemisel. Inimeste vahelise konflikti lahenduseks ei tohi olla teise inimese surm, selline tegu kõigutab ilmselgelt ühiskonna üldist turvatunnet, rõhutas kohus.

Vorobei omas küll relvaluba, kuid relvale ja laskemoonale, millega ta Tarankovi tappis tal luba ei olnud. Öösihik oli Vorobei sõnade kohaselt saadud sõbralt kingiks ja see oli mõeldud jahirelvale. Kuigi iga tulirelva ja öösihiku omamiseks ja hoidmiseks on vaja relvaluba, ei taotlenud Vorobei seda öösihiku käitlemiseks, vaid hoidis seda ilma loata oma elukohas, rikkudes sellega relvaseaduse nõudeid.

Tapmisel kasutatud relva mattis Vorobei maha

Kohus leidis, et kohtule esitatud ja kohtus uuritud tõenditega on Vorobei süü kuritegude toimepanemises tõendamist leidnud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et esinevad seaduses sätestatud karistust kergendavad asjaolud - kuriteo toimepanemine ähvarduse mõjul ning Vorobei poolt süü tunnistamine ja kahetsus.

Süüdistuse kohaselt tapeti Nikolai Tarankov eelmise aasta 13. septembril Läänemaal Saunja külas seitsme järjestikuse püstolilasuga ülakehasse ja pähe, millest viimane oli nn kontrolllask pähe, mille tagajärjel Tarankov silmapilkselt suri. Pärast tapmist lahkus Vorobei sündmuskohalt autoga, kuid naasis üsna pea avastades, et oli oma mütsi kaotanud. Kuriteopaika naastes tõstis ta Tarankovi laiba tolle auto pagasiruumi, et kaitsta teda ilmastikutingimuste eest.

Sündmuspaigast lahkudes peitis Vorobei tapmisel kasutatud püstoli teele jäänud kinnistule, kaevates selle maasse. Hiljem näitas ta relva peidukoha vabatahtlikult politseitöötajatele ka ette.