Kohtumajas viibinud Delfi reporteri sõnul mindi kokkuleppemenetluse peale. "Reedel püüti varem katkenud kokkuleppemenetluse osas üksmeelele jõuda ning see ka saavutati".

2014. aastal tüdruku surnuks sõitnud Andrus Järvik nõustus ohvri lähedastele maksma mittevaralise kahju eest 22 000 eurot hüvitist. Järvikule määrati kaks aastat vangistust, millest ta peab koheselt ära kandma 5 kuud. Ülejäänud 1 aasta ja 7 kuu pikkune karistus jääb kanda tingimisi kaheaastase katseajaga.

Hüvitise summa on Järvik juba lähedaste advokaadibüroo arvele üle kandnud.

Lisaks määrati talle lisakaristusena mootorisõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks aastaks.

Järvik peab osalema ka käitumiskontrolli ajal sotsiaalprogrammis.

Järvikult mõisteti menetluskulu kokku välja summas 3956 eurot, sellest 705 eurot on sundraha ja ülejäänud ekspertiiside kulu.

Õnnetus juhtus 2014. aasta juulikuus. Toona kirjutas Delfi, et Pärnumaal Tõstamaa vallas Kastna külas juhtunud liiklusõnnetuses hukkus 14-aastane neiu. Tema juhitud jalgrattale sõitis otsa maastur, mis lahkus sündmuskohalt.

26. juulil kell 23.32 teatati politseile, et Kastna külas, Kastna-Riidamaa-Jäärumetsa tee 1. kilomeetril sõitis sõiduk Mitsubishi L 200 tagant otsa samas suunas paremal pool sõidutee ääres sõitnud jalgratturile. Jalgrattur hukkus sündmuskohal. Auto lahkus sündmuskohalt, kuid teele oli kukkunud selle registreerimisnumbrimärk. Tüdrukuga koos liikunud teine jalgrattur jõudis kokkupõrkest hoiduda.

Õnnetus juhtus kruusateel, lauges kurvis, kus mõlemal suunal on hea nähtavus. Auto lahkus sündmuskohalt, kuid selle numbrimärk kukkus teele.

Eesti Ekspress kirjutas 2016. aasta juunikuus, et 14aastane Hanna-Mary Algpeus oli peres ainus laps. Tüdruk oli parajasti koos vanaema Endlaga teel külapeolt koju.

Algas kriminaaluurimine. Asi tundus selge, sest kõik tunnistajad rääkisid politseile kui ühest suust – lapse surnuks sõitnud Andrus Järvik (37) jõi end Kastna külapeol teiste silme all purju. Teda keelitati mitte rooli istuma, kuid mees läks ikkagi.

Sündmuste käik
Poole üheksa paiku ilmub peoplatsile Andruse juhitud, kastiga maastur Mitsubishi L200. Ta pargib auto ninaga vastu rahvamaja otsaseina.

Andruse autost hüppab koos peremehega välja ka koer, sõbralik retriiver, kellega Hanna-Mary hakkab kohe mängima. Kohalikud tunnevad Andrust põgusalt, tema vanemad on küll pärit Tõstamaalt, kuid mees ise enam seal ei ela.

Andrus jääb peolistele silma, sest on purjus. Ta käib Tõstamaa ja Kastna Rahvamaja perenaise ­Karini kannul ja nurub luba laval kõnet pidada. Kõik saavad kohe aru, mis see tähendab – see muudaks peo labaseks.

„Kaine inimene ei käitu niimoodi – saab ju aru, kui inimene on purjus! Selline lällamine… Ta tahtis meid kiita, et kui hästi meil kõik siin Tõstamaal on…Ütlesin, et oota veidi, las bänd lõpetab…“ Karini sõnul oli neil peoplatsil väike baar, kus kanget alkoholi müügil polnud, kuid sai osta õlut.

„Seda ta jõi. Ta ostis ka meile sõbrannadega väikesi šampuseid, aga kuna me olime autodega, mõtlesime, et võtame need koju kaasa… Aga tema jõi need kõik seal ise ära,“ räägib Karin.

Ühel hetkel teatab Andrus, et on väsinud ja tahab magama minna. Karin ja teised peolised hakkavad manitsema: ära sa autoga küll sõitma mine!

„Ma lähen autosse magama,“ kostab mees.

Veidi pärast ühtteist õhtul hakkab ka Hanna-Mary koos vanaemaga peolt koju minema. Mõlemad on jalgratastega. Vanaema paneb selga helkurvesti, tüdrukul on seljas valge kleit. Tal puudub aga rattaturvavarustus, ei punast ega valget lampi ratta küljes, paraku pole ka helkurvesti ega rattakiivrit.

Umbes pool tundi hiljem näeb Karin, kuidas peopaigast sõidab mööda kiirabi. Selgus, et Andrus oli koos koeraga autosse istunud, kuid ei kavatsenudki magada. Ta keeras Kastna rahvamaja juurest vasakule kitsale teele, kiriku juurest jälle vasakule – Kastna-Riidamaa-Jäärumetsa teele.

See on kitsas ja käänuline, lahtise kruusaga kaetud tee. Kaks autot mahuvad vaevu teineteisest mööda, ometi on seal lubatud sõita 90 km/h. Isegi kaine peaga pole mõistlik seal niisugust kiirust hoida.

Sel teel sõtkusidki rahulikult kodu poole Hanna-Mary ja tema vanaema. Veel umbes 200 meetrit edasi ja nad oleksid keeranud veel kitsamale, kodumaja juurde viivale teele.

Aga enne, kui nad sinna jõudsid, kuulis vanaema tagant autohäält. Ta sõitis vasakule poole tee äärde. Autojuht oleks pidanud tema helkurvesti märkama.

Seejärel ilmus suveööst välja Andruse juhitud maastur ja sõitis tee paremale poolele jäänud tüdruku jalgrattale otsa. Hiljem tehtud ekspertiis näitas, et tüdrukut polnud teeserval näha.

See liiklusõnnetus polnud riivamine, vaid auto sõitis rattale otse peale. 20meetrise õhulennu teinud tüdrukul murdus kael, surm oli silmapilkne.

Kell 23.32 sai ka politsei teate, et auto sõitis jalgratturile otsa, kuid lahkus sündmuskohalt. Avariipaiga uurimisel leiti teele kukkunud registrimärk.

Kohalikud läksid kohe autot otsima. Nad leidsid maasturi mõnesaja meetri kauguselt võssa sõitnuna. Andrust seal enam polnud, kuid sõnakuulelikult istus autos koer.

Mitsubishi pidurituled olid katki, masinalt leiti punast värvi. Piirkonnapolitseinik Harli Hansen selgitas hiljem välja, et esimese avarii oli Andrus teinud samal õhtul juba rahvamaja juures, kui tagurdas otsa ühele punasele autole.

Kus mees end peidab?
Andrus istus terve öö metsas. Ta pidas vestlusi oma advokaadist abikaasaga. Üheskoos leiti, et kõige õigem on püsida metsas, kuna peol nägid kõik, et mees oli purjus. Tal tuli end mõnda aega politsei eest varjata ja kaineks saada. Vett juua.

Järgmisel päeval, 13 tundi pärast traagilist õnnetust nägi kohalik politseipatrull, et keegi naine viipab neile tee ääres. Politseinikud pidasid oma auto kinni. See oli Andruse elukaaslane, kes teatas politseile, et tema mees istub nüüd tema kõrval, on hirmunud ja löödud.

Pool ööpäeva metsas istumist tõigi oodatud tulemuse – Andrus polnud enam purjus! Alkomeeter näitas vaid 0,08 promilli. Hiljem haiglas tehtud vereproovid ei näidanud sedagi.

Andrus palkas ennast kaitsma vandeadvokaat Küllike Nammi, kes on liikluskuritegude vallas vilunud tegija.

Palju ekspertiise
Kriminaaluurimise käigus taotles Namm muudkui uusi ekspertiise. Kõiki tema taotlusi siiski ei rahuldatud.

„Lisaekspertiise tõesti taotleti ja tehti ning ekspertiisid on kahjuks väga ajakulukad, aga tahtlikus venitamises ei ole alust kedagi kahtlustada,“ ütleb prokurör Merry Tiitus.

Maineka advokaadi palkamine tasus Andrusele ära. Hanna-Mary esimeseks surma-aastapäevaks selgus, et laps ise oli oma surmas süüdi, sest tal puudusid kiiver ja helkurvest.

Ekspertiisi kohaselt poleks kiiver sellise otsasõidu korral last päästnud.

Ekspertiisid näitasid samuti, et raskendavaid asjaolusid pole: Andrus ei ületanud kiirust ega olnud purjus. Samuti jäi talle uurimise ajaks juhiluba alles. Advokaat tegi ettepaneku kriminaalasja lõpetamiseks.

Sellise ootamatu pöörde tõttu oli ka hukkunud lapse perekond sunnitud enda kaitseks advokaadi võtma. Nad palkasid Aadu Lubergi.

Eelmise aasta aprillis päädis ligi kaks aastat kestnud uurimine lõpuks süüdistusega karistusseadustiku § 423 lõike 1 järgi – Andrus põhjustas õnnetuse ettevaatamatusest. Selle eest võib saada trahvi või kuni kolm aastat vangistust. Oleks mees purjus olnud, ähvardanuks surnuks sõitjat kuni viis aastat vangistust.

Ühes olid nii süüdistatav kui ka ohvri pere ühel meelel: mõlemad soovisid ebameeldiva pika kohtutee vältimiseks kokkuleppemenetlust. Aprillis peeti läbirääkimisi, kuid kokkuleppele ei jõutud. Prokurör polnud pakutava karistusega nõus. Ta oli veendunud, et Andrus peab minema lapse surma põhjustamise tõttu vangi.

Jaga
Kommentaarid