Lepitusmenetlusest on viimasel ajal meedias korduvalt räägitud seoses NO99 lavastaja Tiit Ojasoo ammuse juhtumiga. Lepitusmenetlus tähendab, et kergema kuriteo puhul (II astme kuritegu) võib juhul, kui kurjategija ja ohver on sellega nõus, kohtusse minemata jätta, kui süüdlane hüvitab kuidagi tehtud kahju ja tasub menetluskulud. Süüdlasele tähendab see võimalust pääseda kriminaalkaristusest, karistusregistrist ja ühtlasi teo avalikustamisest.

Seni on seda võimalust kasutatud täiskasvanute puhul, nüüd tahab riik kaasata ka alaealised õigusrikkujad. „Ainult juhul, kui laps saab päriselt aru, mida tema tegu kellegi teise jaoks tähendas, saab temas tekkida vastutustunne ning soov edaspidi teisiti käituda,” märgib sotsiaalministeeriumi ja justiitsministeeriumi koostöös valminud eelnõu seletuskiri. „Last ei ole võimalik panna teo eest vastutust võtma ähvarduste või hirmutamisega ja ebamugavustunde põhjustamisega (näiteks trahvi või vangistuse teel) – sellisel juhul jääb sund väliseks ning lapsel endal ei teki siirast soovi edaspidi teisiti käituda.”

Eelnõu autorid nendivad, et lepitus aitab lapsel näha oma tegude vahetut mõju kahju kannatanud isikule ja see loob eelduse selleks, et ta sooviks edaspidi teisiti käituda.

Lepitusmenetluses saavutatud kokkuleppe peab kinnitama prokuratuur või kohus ja kokkuleppe tingimuste täitmist hiljem kontrollitakse. Kui isik nö lepingut ei täida või paneb sama kannatanu vastu toime uue kuriteo, algatatakse kriminaalasi ja sellisel juhul pole enam kriminaalkaristusest pääsu.