Impeeriumi killud. Millele tugineb Donetski ja Luganski "rahvavabariikide" majandus ja rahandus?

 (137)

Impeeriumi killud. Millele tugineb Donetski ja Luganski "rahvavabariikide" majandus ja rahandus?
Spektr

Esimeses pealkirja all „Puhas, kuid vaene. Kuidas elavad tänasel päeval tunnustamata Donetski ja Luganski Rahvavabariigid?“ ilmunud reportaažis räägiti sellest, kui palju ja millist raha läheb Ukraina idaosas igapäevaeluks vaja, kuidas ja kui palju teenivad seal elavad inimesed. Alljärgnevas loos jutustab Mihhail Skorik, kuidas on toimunud majandus- ja finantstegevuse ülesehitamine nendel Donbassi tunnustamata territooriumidel.

"Spektr" ja Delfi jätkavad projekti „Imperiumi killud“ raames artiklite avaldamisega. Järgneb korrespondent Mihhail Skoriku teine reportaaž isehakanud Donetski ja Luganski rahvavabariikidest, kus sõjaline vastasseis kestab.

Maksuametnike armee

Spektr

Maksustamine toimub Donetski rahvavabariigis, ütleme et erinevalt, aga selle isehakanud vabariigi maksude ja lõivudega tegelev minister Aleksandr Timofejev, hüüdnimega „Taškent“, on ülimalt ebapopulaarne kuju. Seda peaasjalikult pidevalt muutuva maksuseadusandluse tõttu. Meie sattusime Donetskisse „helgel perioodil“: pärast väikeettevõtjate arvukaid proteste taastati Ukraina lihtsustatud maksustamissüsteemi analoog.

Seotud lood:

"Mul ei ole nüüd vaja pidada mingit dokumentatsiooni,“ räägib minu juuksur Tatjana. Maksan patendi eest iga kuu 500 rubla (8 eurot) inimese kohta ja 600 rubla (9,50 eurot) pensionifondi. Kokku 1100 rubla (17,50 eurot) firma ühe töötaja kohta, ja see kehtib alla 10 töötajaga ettevõtete puhul“.

Loe veel

Varem nõuti sellistelt ettevõtetelt maksu, mis moodustas 2,5 % käibest ja seda käivet tuli muidugi arvutada, pidada vastavaid žurnaale, aga kontrollid on Donetski rahvavabariigis ranged. Kohaliku maksuameti, politsei ja muude organite formeerimise baasiks oli ennesõjaaegne oblastitasandi kaader ja aktsiooni eesmärgiks oli kogu Donetski oblasti „vabastamine“. Vabastamise jutt käib edasi ka praegu, aga kontrolle ja korrakaitsjaid on mitu korda rohkem kui sellise territooriumi ja vaevu elusoleva äritegevuse jaoks vaja on.

On olemas need, kes püüavad, ja on ka need, keda altkäemaksu eest kinni panda. Kogu aeg on sihikul ametnike keskmine ja madalam tasand. Tean lugu arstist, lõualuu- ja näokirurgist, kes palus oma patsiente osta kuu lõpus operatsioonide jaoks puuduolevat õmblusmaterjali ja ravimeid, kuid sugulased helistasid riiklikku julgeolekuministeeriumisse (МGB). Vabariik on justkui nagu midagi võltsingu taolist ja kohus on selline et…., noh istub see arst oma 2,5 aasta pikkuse karistuse üldse mitte mingis võltsis koloonias ära, kus isegi Ukrainaga võrreldes ei saa ka mitte eriti hästi süüa.

No ja mis arstist me räägime, suvel arreteeriti Donetski administraator Igor Martõnovi (linnapead nimetab ametisse vabariigi peamees Aleksandr Zahhartšenko) kaks asetäitjat. Üks ettevõtjatelt võetavate liiga suurte maksude eest, teine Venemaalt humanitaarabina saabunud ravimite müümise eest omaenda apteegivõrgustiku kaudu. Ravimid kanti enne nende müüki jõudmist linnahaiglate kaudu justkui maha. Mingit informatsiooni asetäitjate saatuse kohta pole siiamaani, aga Martõnov sai ametikõrgendust, sest ta on nüüd Zahartšenko asetäitja sotsiaalküsimuste alal. Selles isehakanud vabariigis on sotsiaalsüsteemi väljamaksed sõjaotstarbeliste finantsvoogude järel teisel kohal.

Ettevõtteid jaotatakse siin kahte gruppi. Esimese moodustavad kuni 10 töötajaga ettevõtted ja teise need, mille töötajate arv on suurem. Sellest, kuidas toimub esimese grupi jaoks jõustunud lihtsustatud maksustamine, rääkis meile juba Tatjana, aga teine grupp maksab oma käibelt kuue protsendi suurust maksu. Ja siin on tegemist juba tõelise spordiga – see tähendab, kuidas seda käivet vähendada ja kuidas vormistada oma töötajate arv vähemaks kui kümme. Muus osas kordab maksuseadustik täies ulatuses ja kuni pisiasjadeni välja oma Ukraina seadustiku analoogi, seda kuni kohvikutelt ja restoranidelt võetava igakuise „humala- ja viinamarjakasvatuse“ maksuni välja, mida aga tegelikkuses ei ole Donetski rahvavabariigis võimalik täheldada.

Zahhartšenko käsu kohaselt sunnivad Donetski rahvavabariigi maksuametnikud ettevõtjaid „maksma“ töötajatele 8000 rubla (130 euro) suurust töötasu ja sooritama vastavad maksed riigieelarvesse ja pensionifondi just nimelt selliselt töötasult. Samas kui vabade töökohtade pakkumised kirendavad 2000-3000 rubla (32-46 euro) suuruste palkadega, aga Luganski rahvavabariigis tekitas skandaali Altševskis pakkumisel olnud algklasside õpetaja koht palgaga 1200 rubla (20 eurot) kuus.

Täiesti omaette lugu on siseriiklik toll!

"Tead sa, elame siin kolmapäevast kolmapäevani,“ jutustab väikeettevõtja Marina, kes saadab oma kaupa üks kord nädalas Luganskisse. Kõik on nagu täiskasvanute puhul ikka – registreerime oma välismajanduslepingud, paar päeva lööme aega niisama surnuks ja sõidame kas läbi Debaltseve või läbi Snižne. Mingit vahet pole – kui masinas on kaupa vähem kui tuhande euro eest, on tasu suurus 20 eurot masina kohta. Nii on see Donetski rahvavabariigis. Luganski rahvavabariik ei ole õnneks meile veel maksu välja mõeldud."

„Tollimaksuga maksustamise“ tingimused muutuvad tõesti sageli ja Marina palus oma nime tema äritegevusega seoses „mitte päevavalgele tuua“. Ta peab siin edasi elama.

Luganski rahvavabariik viis riigilõivud sisse mitte Marina, vaid toiduainete tagasivoolu jaoks ja paika pandi ka alampiir, millest väiksema summa puhul maksustamist ei toimu. Nüüd võib ilma lõivu tasumata viia Donetskist Luganskisse mitte rohkem kui kolm kilo liha, viis kilo võid või piimatooteid. Ja mitte enam kui 200 euro väärtuses „aktsiisikaupu“, see tähendab siis viina ja sigarette.

Suurettevõtted maksavad makse Ukrainale

Aga suurettevõtted ei maksa Donetski rahvavabariigis ametlikult üldse mingeid makse!

Kõik suuremad metallurgiaettevõtted, kaevandused, koksikeemiatehased, mis kuuluvad Donbassi kuulsasse „kivisöe-koksi-metalli“ tehnoloogilisse ahelasse, tegutsevad Ukraina õigusruumis ja maksavad kõik maksud Ukrainale.

Spektr

See näib uskumatuna, aga piiriäärsete Ukraina linnade eelarved on ülejäägis. Ja selle põhjuseks on asjaolu, et näiteks Luganski oblasti kõige suurem tegutsev ettevõte — Altševski metallurgiatehas – kandis ennast Ukraina linna Starobelski registrisse ja maksab seega ka oma 14 000 töötaja pealt tasutavad maksud Starobelski linnaeelarvesse. Ka oligarh Rinat Ahmetovi metallurgiatehased on registreeritud Mariupolis. Aga tema jalgpalliklubi Donetski Šahtar, mis oleks töötajate palkadelt linnaeelarvesse makstavate maksude mõttes Donetski metallurgiatehase järel teisel kohal, „elab“ nüüd Kiievis, mängib Lvivis ja maksab ka oma maksud kusagil seal.

Kõik selliste kaevanduste, tehaste, raudtee ja Zujevski soojuselektrijaama töötajad saavad oma töötasu grivnades, mis kantakse Ukraina pangakaardile. See puudutab sadu tuhandeid inimesi. Ainuüksi Ukraina poolt mittekontrollitaval territooriumil toimivas raudteesüsteemis töötas 2016. aasta jaanuari seisuga 26 000 inimest, aasta lõpus oli see arv 17 000 inimest. Siia võib juurde arvata veel ligi miljon pensionäri, kelle pensionid kanti samuti Ukraina pangakaartidele.

Pankasid kui selliseid ja ka pangaautomaate isehakanud vabariikides ei ole. Kes suudab, sõidab raha välja võtma Kiievi poolt kontrollitud territooriumile. Või siis, ja seda tuleb küll harvem ette, tasuvad oma ostude eest kaardimaksetega teisel pool Rostovi oblasti piiri asuvates Vene Föderatsiooni kauplustes. Ning ülejäänud kasutavad Luganski ja Donetski rahvavabariikides uue õitsele puhkenud äri ehk sularahakontorite teenuseid. Siin tehakse ülekandeid, pannakse raha arvele ja võetakse välja mistahes Ukraina või Vene pankade kaartidel olevaid summasid. Hinnad on ujuvad – nii on olnud aegu, mil teenuse eest võeti kuni 25 protsenti summast. Praegu – just vaatasin lähedalasuvas kontoris järele – pakutakse mistahes teenust viieprotsendise tasuga summast!

Miks nii? Sellised suured ettevõtted nagu Jenakijeve metallurgiatehas, Hartsõzki torutehas ja Altševski metallikombinaat töötavad ekspordile, aga Euroopasse minev eksport saab olla üksnes legaalne, see tähendab Ukraina oma. Paned tehase kinni ja terved monolinnad kukuvad kokku; võtad tehase nende seaduslikelt omanikelt ära ja kogu turundustegevus kukub kokku ja ka toorainet veab tark juhtkond kohale mitmeks tööpäevaks. Selle probleemi kallal murravad oma päid parimad Vene kuraatorid ja teatud edu on nad siin valdkonnas ka saavutanud.

Räägitakse, et Donetski kaks kõige suuremat kommivabrikut töötavad „rendi põhimõttel“. See tähendab, et „rentnikud“, aga mitte omanikud, maksavad makse Donetski rahvavabariigile. Aga elektriga varustas seda firmat Rinat Ahmetovi haldusettevõte DTEK. Rublasid ta oma arvetele sisse võtta ei saanud, nagu ka mitte maksta makse Donetski rahvavabariigile, ning seda põhjusel, et „mitte rahastada terrorismi“. Terve aasta ei maksnud elektri eest üldse mitte keegi, võlad kasvasid, juhtkond otsis lahendust või ootas „olukorra lahenemist“. Alates 2015. aasta sügisest hakkas maksude kogumisega tegelema Donetski rahvavabariigi õigusruumis tegutsev vooder-ettevõte, kes kogub makse rublades, tehes seda Donetski rahvavabariigi vabariikliku panga kaudu. Ukraina ajakirjanikud kaevasid veebilehelt 4 vlast välja, et ettevõttel DTEK on selle firmaga leping.

Donbass kui ühtne organism

Spektr


Kuid põhimõtteliselt oleksid nad võinud selle ajakirjandusliku kaevetöö ka tegemata jätta, sest kõik administratiiv-territoriaalse üksuse territooriumil tehtavad tehingud on saanud õnnistuse Ukraina valitsuse eriotsusega. Tööstuslik Donbass – see on ühtne organism, mille lõhkumine on võimatu. Nii näiteks sai nendes steppides paiknev tööstus hakata tõeliselt arenema alles pärast Siverskõi Donetsi ja Donbassi vahelise kanali käikulaskmist, milline kulgeb suunaga oblasti põhjaosast lõunasse, ületades enne Donetskisse jõudmist kolm spetsiaalsete pumbajaamadega varustatud tõusu ja hargnedes oma teel veejuhtmeteks.

See tähendab, et Ukraina vesi liigub kõigepealt läbi Slovjanski ja Kramatorski, seejärel läbi isehakanud vabariikide poolt kontrollitavate alade ning siis varustab ta veega lõunapoolseid Volnovahhat ja Mariupolit. Ettevõtte Vodõ Donbassa (Donbassi veed) peakorter asub jätkuvalt Donetskis ja näiteks Ukrainale kuuluvas Slovjanskis valitseb suur veedefitsiit, sest Donetskis asuv juhtkond ei eralda linnale Donetski rahvavabariigile kuuluva Gorlivka ümbruses toimunud sõjategevuse tulemusena tekkinud kanali läbimurrete tõttu vajalikku veekvooti. Donetskis töötavad purskkaevud, aga Mariupol peab enda päästmiseks hankima vett Starokrõmi veehoidlast ja allkirjastab ameeriklastega lepingu merevee magestamistehase ehitamiseks.

Sama võib öelda ka elektrivõrkude kohta, samuti unikaalse antratsiidi tarnete kohta kohalikele soojuselektrijaamadele ja ka raudtee toimimise kohta. Näiteks kivisöetarnete tagamiseks töötab regulaarne Jasõnuvata-Skotovata vaheline liiklus, üle rindejoone veetakse seda diisel-elektriveduritega (elektrijuhtmed on maas) ja vedurijuhid annavad vilet, et miinipildujad katkestaksid ajutiselt oma tegevuse. Ja niimoodi toimivaid raudtee postivahesid on selles administratiiv-territoriaalses üksuses viis tükki.

Luganskit varustab elektrienergiaga Štšastja-nimelises eeslinnakeses asuv kohalik soojuselektrijaam. Štšastja on Ukraina armee käes, linna pärast toimusid pidevad lahingud, aga sinna jõudev kivisüsi on pärit Krasnodonugoli kaevandustest, mis paiknevad Luganski rahvavabriigi kontrolli all oleval territooriumil. Oli ka selline aeg, kus selleks, et vältida ägedat sõjategevust, veeti antratsiiti Venemaa territooriumi kaudu.

Suurtükiväe laskeulatuses asuvad tehased

Spektr


Kui heita pilk kaardile, saab selgeks, et need isehakanud vabariigid ei ole sõja tingimustes elujõulised ja Ukraina armee tegutsemine 2014. aastal oli küllaltki teadlik. Nii jäi ukrainlaste kätte näiteks kõige suurem Vene gaasi jaotussõlm. Ukraina relvajõudude suurtükivägi paikneb kõige suuremate tööstuskeskuste nagu Donetski, Luganski, Gorlivka, Dokutšajevski piiril. Praktiliselt piirab ta selliseid suurimaid sõlmjaamu nagu Jasõnuvata ja Debaltseve ja võib Svitlogradski kaarel vaid üheainsa survestamisaktsiooniga lõhestada Luganski ja Donetski rahvavabariid või lõigata Gorlivka Jasõnuvata all lihtsalt Donetskist ära. Ukraina relvajõudude tulejõu kontrolli all on Jasõnuvata suurim autoteede hargnemispunkt, mis on muutnud oluliselt keerulisemaks Gorlivka garnisoni varustamise ja ka Donetski ühendusepidamise Jenakijeve ja Luganskiga. Aga Gorlivkas paikneva plahvatusohtliku ja suurima keemiakontserni Stirol käikulaskmisest ei tasu üldse rääkidagi, sest Ukraina sõjaväelased paiknevad vaid mõne kilomeetri kaugusel ehk Zaitseves ehk asulas, mis kuulus enne sõda Gorlivka linnanõukogu alluvusse.

Ning samaaegselt paiknevad Luganski ja Donetski rahvavabariikide kahe armeekorpuse üksused Kurahhoves, Vuglegirskis ja Štšastjas, see tähendab Ukraina kolme kõige olulisema soojuselektrijaama ohtlikus läheduses. Võimalikus kriitilises olukorras jäävad soojuselektrijaamad mitte ainult 122-millimeetriste haubitsate, vaid kohati ka 120-millimeetriste miinipildujate laskeulatusse.

Hetkel on olukord plahvatusohtlik. Ukraina nõuab järjekindlalt kinnipidamist Minskis 2014. aasta 19. septembri rahulepetest ehk vastavast piirieraldust sätestavast kaardist. Aga sellel kaardil loetakse „Ukraina omadeks“ ka Debaltseve, Dokutšajevsk ja kümmekond Mariupoli lähistel asuvat küla, mis läksid hiljem ehk 2015. aasta talvel „Donetski rahvavabariigi valitsemise alla“. Nendel suundadel arendatavat sõjategevust ei loe Ukraina relvajõud Minski lepete rikkumiseks ja viimane olukorra teravnemine Avdijivka ümbruses sai alguse just siit.

Kuid olgu siis kas nende linnadega koos või ilma nendeta, ikkagi puudub Luganski ja Donetski rahvavabariikidel oma maksustamisbaas. Seda olukorras, kus on olemas täies mahus Ukraina heaks töötav suurtööstus (avalikes allikates on ära toodud andmed selle kohta, et Donetski rahvavabariigi tööstusettevõtted annavad 52 protsenti Ukraina Donetski oblasti maksudest ja Luganski rahvavabariik 86 protsenti Luganski oblasti tollilaekumistest.

Eksperdid hindavad seepärast Vene majandusabi osakaalu kohalikes tsiviileelarvetes kuni 82 protsendile. Seejuures tuleb arvesse võtta, et viimasel ajal on venelased omapoolselt finantseerimist 30 protsendi võrra vähendanud ja nõuavad kohapealsete rahastusallikate leidmist. Kohalike eelarvete numbrilised näitajad on rindekaotusi kajastavate arvude kõrval kõige rangemini hoitud saladus. Ning nende eelarvete täitmiseks rakendatakse erakorralisi meetmeid.

Survestamine ja natsionaliseerimine

Spektr


Nii näiteks võtsid Donetski rahvavabariik ja Luganski rahvavabariik möödunud suvel vastu seaduse kõigi turgude natsionaliseerimise kohta ja augustis võeti omanikelt ka viimane käest ära. Konfiskeerimisele läksid ka Regioonide Parteisse kuulunud ja ennast nüüd Krimmis varjavate siinse elu endistele peremeestele kuulunud varalised objektid, aga ka nende ettevõtjate varad, kes toetasid innukalt „vene kevadet“ ja jäid kohale. Donetskis võeti natsionaliseerimise seadus vastu 24. juulil, kuid seda ei ole siiski välja kuulutatud. Seega sellist seadust Donetskis justkui ei ole ja selle olemasolu eitavad Minski läbirääkimistel nii venelased kui ka vabariikide esindajad. Kuid näiteks juulis võeti selle sama seaduse alusel vene ettevõtte Metšel käest ära Donetski elektrometallurgiatehas. Ettevõte oli olnud olemas alates 2013. aastast, nüüd kavatseti ta kolmekuulise tähtaja jooksul käiku lasta ja hakata „kokkuleppel vanade peremeestega“ selle toodangut ka müüma. Väljas on 2017. aasta veebruar ja tehase kohta liikuva informatsiooni hulk suureneb kogu aeg, aga kas ta hakkab ka kunagi toodangut andma, on teadmata.

Sisse on viidud Gorlivka ja Donetski masinaehitustehaste riiklik juhtimine. Kõik see toimub „peremehetu ja mittetoimiva“ vara ülevõtmise loosungite all. Viimaseks survestamise teel sooritatud kangelasteoks on Hartsõzkis asuva Ukraina omanikele kuuluva tehase Silur ülevõtmine. Tehas tootis kuni septembri keskpaigani metalltraati ja muid metalltooteid, kuid novembris tuli „kinnine“ käsk, et ettevõttes hakkab toimima ajutine riiklik juhtimine. Odessast tulnud peadirektor andis välja terve seeria ettevõtte töötajatele suunatud videopöördumisi. Kõigepealt kutsus ta neid üles mitte sisenema hõivatud tehasesse, aga pärast palus juba üsna härdalt ja kriminaalasjadega ähvardades, et töölised ei osaleks tehase metallist seadmete lahtisaagimise aktsioonides.

Mobiilsideoperaatoreid on Ukrainas kolm ja kaks nendest jätkavad töötamist Donetski rahvavabariigi heaks. Aga kolmanda eduka mobiilioperaatori seadmed on edukalt „ära survestatud“ ja nende baasil on üles ehitatud kohalik operaator Feniks. Siiani saab nende telefonidega ainult helistada, aga kohalik ministeerium lubab lülitada lähiajal sisse ka mobiilse interneti.

Ja pidevalt avaldatakse survet Rinat Ahmetovile ja teistele Donbassi äriahela omanikele. Suvel keelati praktiliselt kõigi „endiste“ sissesõit Donetski rahvavabariiki. Selle tunnustamata territooriumi rahvanõukogus oli esimesel hääletusel seaduseelnõu selliste ettevõtete konfiskeerimise kohta, kes maksavad makse „riikidele, kes peavad agressiivset sõda Donetski rahvavabariigi vastu“.

Mingite ruumide ja väikesemahuliste aktivate hiiliv konfiskeerimine toimub aga pidevalt. Või siis leiab aset lihtsalt omanike vahetus koos sellele järgnevate mingite spetsiifiliste kohalike äriettevõtete loomisega. Ja ka mittespetsiifiliste ettevõte loomisega.

Pärast viimaseid tulerünnakuid Donetskile liikusid kõigis võrkudes videosalvestised Donetski Šahtarski väljakul asuvast vigasaanud kauplusest Laud ja Tool. Tegemist on linna ühe kõige tuntuma kohaga, siin paikneb ka Donetski sümbol, milleks on söetükki käes hoidva kaevuri ausammas. Millesse küll teda enne sõda ei riietatud – küll kaunite tikanditega rahvariidepluusidesse, küll Šahtari jalgpallimeeskonna särkidesse. Ja kauplus Dontšanka (nüüd siis Laud ja Tool) oli üks linna kõige tuntumaid.

3. veebruari öösel kukkus kaupluse katusele mürsk. Kuid mitte see pole huvitav, vaid hoopis see, et viga sai „värske“ kauplus. Rentnik võttis selle rendile 2016. aasta aprillis, tegi remondi ja kauples seal kuni viimase päevani Vene kaubaga. See tähendab, et Donetskis on olemas optimistid, kes investeerivad uutesse äridesse ja usuvad, et nende kapitalimahutused tasuvad ennast ka ära.

Kuigi enamus üritab siiski panna õla alla tegevuse elushoidmisele vanades ettevõtetes ja kauplustes, lootuses, et ilma hoonete purustuste, „survestamiste“ ja konfiskeerimisteta suudetakse vedada välja kuni paremate aegade saabumiseni.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare