Impeeriumi killud. Kuidas elatakse 24 aastat tunnustamata Abhaasias

 (77)

Impeeriumi killud. Kuidas elatakse 24 aastat tunnustamata Abhaasias
Foto: Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Abhaasia on oma "tunnustamatusega" ammu harjunud: iseseisvus kuulutati välja 24 aastat tagasi pärast sõda Gruusiaga. Kaheksa aastat tagasi tunnustasid Abhaasiat esimesed riigid - Venetzuela, Nicaragua, Nauru ja Vanuatu, kuid mis peamine - Venemaa, kes oma iga-aastase finantstoetusega praktiliselt doteerib seda tunnustamata territooriumi. Kohalikud elanikud on juba harjunud käima lagunevate majade vahel, mida on hulgaliselt isegi pealinnas, leppima importkaubaga ja elama Venemaa väljamaksetest.

Delfi portaal alustab koostöös võrguajakirjaga Спектр.Пресс artiklitesarja „Impeeriumi killud. Elu tunnustamata riikides - Venemaa satelliitriikides“ avaldamist. Räägitakse sellest, kuidas elatakse täna Abhaasias, Lõuna-Osseetias, Transnistrias ning Ukraina Donetski ja Luganski oblasti territooriumidel.

Loe veel

Seotud lood:

Vene-Abhaasia piir tuleb ootamatult, ääristatuna tüüpiliste Sotši stiilis telkidega, kus müüakse tšurtšela’t (gruusia maius), merekarpidest võrusid ja keesid, ning tee ääres vedelevate plastikuprahi hunnikutega. Passikontrolliputkasse viib lahtise taeva all võredega piiratud koridor, mööda seda kõnnivad perekonniti puhkusele siirduvad kohvritega venemaalased, toidupakke kandvad halattides naised ja üks raske sammuga kaukaaslanna, kelle käru on kuhjaga kaupa täis laetud. Venemaa piirikontrollipunkt asub korralikus sini-valges hoones, kus on ka õhukonditsioneer. Otse passikontrolli putkade ees lösutavad kaks kaelarihmata krantsi – üritades jahutust leida.

Psou jõgi on Venemaa ja Abhaasia piirijõgi. Üle silla tuleb minna jalgsi; olemas on ka autosild, ent sageli on seal pikad järjekorrad. Taamal paistavad silma kaks säravat uhiuut duty-free poodi ja edasi tulevad jälle piirivalvuritega putkad. Kuulda on kuke kiremist.

Abhaasia piiripunktis konditsioneeri pole, ent kuumuse eest võib varjuda mobiilioperaatori Aquafon oranžis justkui kosmosest tolmusele maale potsatanud kontorihoones: siin seisavad vaasides värsked lilled ja müüakse kohalikke SIM-kaarte. Abhaasias on kaks mobiilioperaatorit: eraomanduses olev Aquafon tegutseb juba alates 2003. aastast, kaheksa aasta eest ostis selle Venemaal tegutsev operaatorfirma Megafon. Teine, kohalikul kapitalil põhinev ja riigi osalusega operaator A-Mobile on tegutsenud kaheksa aastat. Just nende kahe reklaamid võtavad vaheldumisi enda alla umbes 90 protsenti maanteedel ja tänavatel olevatest reklaamtahvlite pinnast. Side ja internetiga on tunnustamata vabariigis kõik korras.

Uued tulijad lipsavad kahe kioski vahelisse pilusse, et pääseda otsemini parklasse, leida takso ja suunduda lõpuks mere äärde.

„Kuidas välkusid gruusia rändtirtsude päkad“

Suhhumis jalutamine pole kuigi mõnus, eriti vihmase ilmaga – kõnniteid pole kohati üldse, asfaldi asemel on äärelinnas greideriga ületallatud merekivid (tõsi küll, kohati leiab keskuses värsket ja siledat kõnniteeplaati). On nii auke kui lahtisi kanalisatsiooniluuke, viimased on tihtipeale prügi täis loobitud.

Mahajäetud hooneid on linnas palju, nii eramaju kui ka riigile kuuluvaid. Suhhumi vaksalit – sammaste ja tornikesega hoonet – piirab umbne tara. Meresadama kandis on laevakujulise sadamahoonega kai, mis on säilinud nõukogude ajast, mil Abhaasia oli moodne kuurort: esimesel korrusel on vaid kakskümmend aastat lagunemist ja hais, teisel aga merevaatega vabaõhukohvik, roostes piirete ja katuselt piiluva jubedavõitu betoonist delfiiniga. Vabaduse väljakul seisab tühjade aknasilmadega tohutu valitsuse hoone – suurim hoone linnas. Sees kasvab viigipuu. Hoone põletati maha Suhhumi vabastamise lahingutes 1993. aastal. Aasta varem linna hõivates lasid Gruusia väed hoone ees seisva Lenini kuju puruks ja sestpeale seisab postament tühjalt.

Foto: Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Ülejäänu eest kandsid hoolt ajahambad. Aknaklaase ega uksi pole ammu, aga teisele korrusele viivad trepid jäid terveks. Seinad on täis soditud: "Deniss on jobu", "Mul on igav", "Kas oled Aphsnõ väärikas poeg?" (Aphsnõ on Abhaasia omakeelne nimi), siin haiseb kuse järele.

Sõja ajal pagesid siit grusiinidest elanikud, pommide eest põgenesid ka venelased, jättes oma vara maha. Neil, kes jäid, õnnestus majad ja maad kergelt enda omandusse saada, ent pagenud peremeeste tagant liiga palju hüljatud kinnisvara kokku ahminud inimesed ei suutnud selle eest enam hoolt kanda.

Alles viimastel aastatel on tunnustamata vabariigi võimud hakanud rääkima seadusest, mille järgi saaks kinnisvara ära võtta, kui omanik seda pikka aega korda ei tee. See oleks lihtne, sest põgenenud omanikest mahajäänud majade, korterite ja maatükkide omandiõiguse ümbervormistamisega ei ole keegi end vaevanud. Abhaasia võimud toetasid seda olukorda, ilmus isegi erikorraldus, mis jättis kõik ärasõitnud ilma õigustest nende poolt mahajäetud kinnisvarale. Siin võib aastaid elada hõivatud majas ja keegi ei küsi dokumente. Kohalike juristide sõnul on umbes pool kohalikust kinnisvarast nn hallis tsoonis.

Abhaasias on levinud hiljutise võidu kultus – abhaasia keeles tähendab "Aiaaira" võitu – see on hiigihümni pealkiri, seda on tänavate, infoportaalide ja külalistemajade nimedes. Suhhumi kesklinnas ripuvad igaveseks üles pandud, aja jooksul pleekivad plakatid esimese presidendi Vladislav Ardzinba portreega. Paari kvartali kaugusel valitsuse hoonest on vennashaud ja mälestusmärk isamaa kaitsjatele – maasse torgatud mõõga kujul.

14. augustil tuuakse siia lilli. „Igaühel on selles sõjas keegi hukka saanud. Pool rahvast hukkus selles sõjas,“ ütleb mustajuukseline triibulises kleidis Natella ja asetab mälestusmärgi juurde punased nelgid. Selge, et ta liialdab – tolles esimeses konfliktis 1992.–1993. aastal hukkus umbes 4000 inimest kummalgi poolel, samas on Abhaasia elanike arv praegu 242 000 inimest. Neiu perekond elas tollal Tkvartšelis, nad jäid Gruusia blokaadi tsooni: „Ei olnud süüa ega infot. Inimesed läksid näljast paiste nagu Leningradi blokaadi ajal.“ Tema vend, arst, valmistas matusteks ette surnukehasid: „Noortel meestel olid ärarebitud küll jalad, küll käed, aga nad oli tarvis vanematele sündsa välimusega üle anda.“

Päeva jooksul ei tooda mälestusmärgi juurde kuigi palju lilli: mõned pärjad, mõned lillekimbud. Ja ikka on sõja järelkaja kõikjal tunda. „Meenutagem, abhaaslane, // meenutagem lõpuks, // meenutagem koos, // kuidas me sinuga öösel kõndisime, // Kuidas välkusid gruusia rändtirtsude päkad,“ – kaldapealsel üürgab täisvõimsusel automakk – laulu sõnad on kirjutanud Abhaasia-Gruusia konfliktis hukkunud Timur Bigvava.

„Mina tulin siia sõdima, aga mulle öeldi, et kuna ma pole saanud õnnistust," – ta suudleb kaelas olevat risti , – "saab minust mõrtsukas,“ räägib Tatjana Šutova, kes tuli Abhaasiasse 24 aastat tagasi vabatahtlikuna Venemaalt. Nüüd käib ta siin regulaarselt sõjakaaslastega kohtumas. Seepärast, jutustab Tatjana, hoolitses ta algul haavatute eest, seejärel oli aga luurajaks Šamil Bassajevi rühmas (üks tšetšeeni liidritest, kes korraldas rea ohvriterohkeid terroriakte Venemaal ja kelle föderaalvõimud likvideerisid 2006. aastal).

„Ebapopulaarne kuju,“ ütleb naine. „Kuid ta on mu vend – me vennastusime. Vendi on nii halbu kui häid, mina aga armastan Šamili praegugi veel, isegi leinan teda veel. Abhaasias oli ta ideaalne. Ma olen Che Guevara fänn. Olin temasse armunud. Olen näinud teda üks kord miitingul (tema külaskäigu ajal Moskvasse 1964. aastal – Spektri märkus)… Tahtsin temaga kaasa minna, ta on mu meheideaal. Siis ei õnnestunud – aga õnnestus siin: samuti habemes mehed, samuti relvad, ma olen selle kõik üle elanud.“

Sõda meenutas ka turistina siinviibiv Niina Nižni Novgorodist, kes tuli Suhhumisse mälestuste tõttu – ta on siin puhkamas käinud 30 aastat tagasi ja nüüd tunneb õõvastust toimunud muutuste tõttu.

„…Ja mis peamine – kõik räägivad: „Meil oli ju sõda.“ Algul üürivad välja korteri kahe ja poole eest (kahe ja poole tuhande rubla eest – umbes 35 eurot), siis aga selgub: „Ma tulen aeg-ajalt siia ööbima.“ Turul müüakse veini – ma pole sellist peedikat elu sees saanud. Poest ei saa midagi.“ Niina ütleb, et tuli Abhaasiasse puhkama veel ka sellepärast, et Türgi ja Egiptus olid venemaalastele kättesaamatud ja vannub, et enam ei mõtlegi siia tulla. „See on ju Abhaasia, kui ma õigesti aru saan? Ja kus elab Abhaasia president – kas siin või Sotšis?“ pahandab naine. „Ja mis siis, et meil oli samuti sõda! Kas see tähendab, et võib kauem sita sees elada?“

Foto: Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Tõepoolest, sõjast räägitakse nii nagu oleks see lõppenud alles eile. „Majandus hakkas alles jalgu alla saama,“ – seletavad kohalikud, kuigi isegi vabariigi iseseisvuse tunnustamisest Venemaa poolt on möödas juba kaheksa aastat.

Tehke kasvõi plaan

„Ei saa aru, mis plaan riigil on. Ühed läksid, teised tulid – ja kõik üritavad riiki kriisist välja tuua. Need kõikumised on rahva silmini ära tüüdanud,“ räägib Abhaasia ettevõtluskonsultant Anna Kaljagina. „Tehke kasvõi plaan! See on mu sügavalt isiklik arvamus, aga alguses (pärast Venemaa-poolset iseseisvuse tunnustamist) haaras riiki eufooria: meid tunnustati, meile antakse raha. „Taastame teeistanduste piirkonna!“ Aga majandusteadlased ei mõtelnud korralikult läbi, kuhu see teetoodang peaks minema, kas investeeritud raha tuleb tagasi. Kui eufooria vaibus, hakati mõtlema, et raha läheb valesse kohta. Hakati jagama raha infrastruktuuri arendamiseks – koolid, lasteaiad. See oli arukas käik – meil on nüüd head teed, valgustatud teelõigud.“

Katsed arengut planeerida jätkuvad. Abhaasias puuduvad seniajani mitmed alusseadused, krediidisüsteem, maakoodeks – nende vastuvõtmine on kavas poole aasta eest kinnitatud kümneaastase riikliku arengustrateegia raames. Seda programmi juhatavad sisse küll Xi Jinpingi ja Sergei Glazjevi tsitaadid, aga konkreetsed arengusuunad töötatakse välja alles sügisel.

Isegi selle dokumendi autorid märgivad, et 50–55% SKP-st toodab varimajandus – seda on pea neli rohkem kui eelarvetulusid. „Maksusüsteem on äärmiselt leebe,“ räägib Anna Kaljagina. „Tulumaks on 31%. On ka erimaks – kui oled üksikettevõtja, siis maksad 800 rubla kuus (umbes 12 eurot). Kui sul on alla 50 kohaga väikehotell – maksad samuti erimaksu, aga see on väga väike. Küsimus on, kuidas see raha kokku koguda.“

Kaks kuud kestev kuurordihooaeg aitab natuke raha koguda – turistidele pakutakse eramajades massiliselt tube, sõidutatakse taksoga üsna Moskva-lähedaste hindadega ja müüakse kõike, mis võimalik.

Foto: Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

2013. aastal oli Abhaasia SKP ühe elaniku kohta 2690 dollarit (2463 eurot) – see jääb kuhugi Filipiinide ja Bhutani vahele. Võrdluseks – Venemaal oli see näitaja 2014. aastal 14 680 dollarit (13 441 eurot).

Peremehetunne

Ettevõtlus on Abhaasias peamiselt ikkagi kohalik, selgitab Anna Kaljagina. Ta on siin sündinud, sõja ajal sõitis perega Venemaale, tagasi tuli 2008. aastal, pärast teist sõjalist konflikti ja Venemaa-poolset territooriumi tunnustamist. Ta hakkas iseendale „katsealuseks“ ettevõtjaks.

Anna sai niivõrd palju kogemusi, et asutas ettevõtluse toetamise fondi Aidgõlara. Fond osutab abi teistele ettevõtjatele, eelkõige uuele turule pürgivatele venemaalastele. „Siin on segu 90ndatest Venemaal ja tänapäevast,“ ütleb ta. „Elurütm on teine. Ärimees tuleb siia viksi ja viisakana, mõtleb – küll ma nüüd võtan suurelt ette, aga talle öeldakse – istu laua taha, lase end lõdvaks!“

Veealuseks kariks välismaa ettevõtjate jaoks on ka see, et nad võivad teadmatusest rikkuda Abhaasia seadusi. „Sest kohalikud ütlevad – pole hullu, lahendame kõik mured vennalikult ära!“ selgitab Kaljagina.

Välismaa suurkapital pole tillukesest territooriumist eriti huvitatud. „Meil on elanikke kõigest 240 000, lisaks veel turistid kaks kuud aastas. Mida ja kellele siin müüa?“ küsib Kaljagina. „Teine probleem on see, et meid ei tunnustata. Pangasüsteem on ebatäiuslik, meil on ainult transiitkontod.“

Foto: Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Tegelikkuses puudub Abhaasias ettevõtluse krediteerimise süsteem, see tähendab, et stardikapitali pole kusagilt võtta. Küsida krediiti Vene pankadelt ei ole aga Abhaasia ettevõttel õigust. „Kui ma otsustasin tõsta oma väikese idufirma uuele tasemele, nõuti mult laenutagatiseks teist, juba töötavat kauplust,“ jutustab Suhhumi kesklinnas tegutseva digitehnika poe ja tervisliku toidu kohviku omanik Deniss Samanba. Uue ettevõtte alustamiseks oli tal vaja vaid 500 000 rubla (7300 eurot) ja lõppkokkuvõttes tuli tal laenata raha eraisikult 120% aastaintressiga – ja isegi selles määras tuli kokku leppida „tutvuste kaudu“, sest algselt küsiti 180%.

„Kuigi süüdi pole riik üksinda. Sõja ajal oli lein, stress, seejärel tuli vabadus. Sel hetkel oleks rahvas pidanud sisse lülitama oma peremehetunde. Aga esimesena tuli tunne „me oleme vabad“. Vabadus on suurepärane asi, aga see ei vabasta meid oma kohustustest. Kui oled tõeline peremees, siis sa hooldad, lood juurde, ei lase laguneda,“ ütleb Kaljagina.

Riiki nagu ei peetagi siin enda omaks, seepärast ei nõuta ka kõnniteid.
Suhhumis on kaks teatrit ja kõigest üks kino, mis ei tööta pidevalt. Noored nagu Deniss Samanba on sunnitud lahutama meelt omal käel. Moodne koht on Sinopi rannas asuv kohvik Volna. Seal näidatakse igal õhtul filme. Deniss ise on klubielu harrastaja ja poole aasta eest korraldasid nad sõpradega ise peo ¬„Amnezia Project“, DJ-d kutsuti Moskvast ja Piiterist, muidu olevat tema sõnul Suhhumi ööelu päris nadi.

Foto: Foto: Spektr/Delfi/Евгений Фельдман

Suvel leidis aset suur kultuurisündmus – Suhhumi ja Gagra võõrustasid maailmameistrivõistlusi tunnustamata riikidele. Üks linna staadionidest ehitati nende võistluste tarbeks kibekähku ümber: kauni kaarega tribüünid, erksavärvilised uhiuued toolid. Teine staadion, Vabariiklik, jäigi seisma kogu oma nõukogudeaegses pehkivas „ilus“. Seda ümbritsevad haprad puuviljade ja hatšapuride müügiputkad, nii ei saa kohe arugi, kus on sissepääs, tribüüni kohal pole näha tablood. Teine, täiesti hukas tribüün, on ruberoidiga kaetud ja eraldatud taraga.

Kunstnik ja restauraator Anzor Sakania olevat läinud staadionile, et paljajalu murul jalutada, ja ei teadnudki, et samal päeval toimus Abhaasia meistrivõistluste mäng: Otšamtšira Spartak mängis Tkvartšeli Šahtjori vastu. Praegu on Anzor Abhaasia Riiklikus Ülikoolis õppejõud (kõrgkoole on territooriumil vaid kaks, lisaks veel Suhhumi Avatud Instituut), aga restaureerida pole tal siin riigis ammu mitte midagi, täpsemalt öeldes, riik ei telli.

„Aga kus hakkavad tööle teie lõpetajad?“

„Noh, praegu on igal pool nii,“ venitab ta vastuseks, „kogu postsovjetlikus ruumis on pärast õpinguid raske tööd leida. Neil, kes õpivad viitele, on kergem – neid võetakse Moskva või Peterburi aspirantuuri…“

„Ja nad jäävad sinna?“

„Paljud jäävad. Aga paljud tulevad tagasi ka!“ püüab ta olukorda positiivselt näha. Ent küsimusele palga ja heaolu kohta vastab põiklevalt: „Elu ei ole ainult palgas. Peamine on - kui rikas on inimene hingelt. Teate, kuidas Abhaasiat nimetatakse? Hinge maaks!"

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare