"Päris kaua läks, enne kui tulid Rootsist või Soomest mingid nimekirjad ja kinnitused. Oli vist pärastlõunane aeg, kui meile teatati, et tuleb minna lennujaama kuhu oodatavat Estonial ellujäänute saabumist," rääkis toona keskkriminaalpolitseis töötanud Andres Putting, kes hiljem vahetas ametit ja on nüüd üks Eesti hinnatumaid pressifotograafe ning töötab Delfis ja Eesti Päevalehes

Politseinikud sõitsid hulgakesi lennujaama, kus koos keskuuurimisbüroo uurijatega valmistuti ellujäänute ülekuulamiseks.

"Nendega ju keegi suurt rääkinud polnud ja meie pidime olema esimesed, kes siis kogu seda lugu selgemaks pidid saama. Mäletan, et pidime keskenduma detailidele," meenutas ta. Endise politseiniku sõnul sai politsei juhtunu üksikasju teada ajalehtedest ja telest.

"Meedia kaudu hakkas kujunema pilt, et Estonial polnud uppudes visiiri, kuulda olnud mingeid kolksusid ja neid asju pidimegi oma ülekuulamistes selgitama," ütles ta.

Estonia ellujäänute saabumine jäi politseinikule selgelt meelde. "Lennuk maandus ja paarkümmend ühesugustes dressides - millegipärast on meelde jäänud, et need dressid olid lillat värvi - inimest tuli meie ruumidesse, mis asusid kusagil keldrikorrusel. Süsteem oli selline, et alles pärast ülekuulamise vormistamist lastigi ellujäänu lennujaamas lähedastega kokku," meenutas Putting.

Ühe inimese ülekuulamine võttis 20-30 minutit. "Mulle sattus vist kaks või kolm inimest. Nendelt kuulsin, et Estonial polnud nina, visiiri, et oli kõva torm ja laevast välja saamine oli võitlus üle teiste. Laev läks kiirelt põhja ja siis oodati kaua päästjaid. Kuulsime jutte surevatest inimestest päästeparvedes," rääkis endine politseinik.

Ülekuulamise nr 57 protokoll.
Ülekuulatav: Eesti kodanik Andres Varro, Estonia mehaanik.
Aadress: xxxxxxxxxxx
Neljapäeval, 29. septembril 1994, kell 17.10.
Ülekuulamispaik Tallinna lennujaam.
Ülekuulamist juhtis A. Putting (rootsikeelses tõlkes nimekuju vääralt kirjutatud Putteng T.J.)
Ülekuulamine on tõlgitud eestikeelsest käsikirjalisest dokumendist tõlk Helene Laani poolt.
Ülekuulamisprotokolli number: 0201 K 84 051-94
28. septembril 1994. aastal olin ma Estonia õnnetuse hetkel 7. dekil kajutis 710. Läksin kajutisse umbes kella 01.00 paiku ja lugesin seal raamatut. Äkki kaldus laev paremale kreeni, mis oli nii suur, et asjad lendasid laualt maha.
Riietusin kiiresti ja läksin ahtri suunas. Kui jõudsin fuajeesse, kuulsin raadiost teadaannet „Mr Skylight number one and two!“. See tähendab tegelikult tulekahjualarmi ja see on mõeldud meeskonnale. Kellele täpsemalt, ma ei tea.
Arvan, et enne kui laev kreeni vajus, kuulsin ma võõrast metalset heli. Kui ma läksin kajutist välja, kohtasin teel esimest ja teist mehaanikut. Üks neist ütles: „Visiir läks!“. Esimese mehaaniku nimi on Tulvik ja teise mehaaniku nimi on Tüür. Mulle jäi mulje, et võib-olla … (Loetamatu sõna kahjuks – tõlgi kommentaar) vöörivisiiri kinnitusklambrid ja sealt tuli vett sisse.
Mulle meenub, et kui ma ringi käisin, süttis avariivalgustus peaaegu kohe. See lülitus välja siis, kui laev oli 90 kraadise nurga all. Mulle ei meenu, et reisijatele oleks mingit infot antud.
Ma läksin välja dekile. Avasin päästevestide kapi ja jagasin veste ümberringi. Dekil oli üsna palju inimesi, nii reisijaid kui ka meeskonnaliikmeid. Mulle tundus, et laev sukeldub alla lainele vastu. Kukkusin vette. Ujusin üsna kaua, enne kui õnnnestus ronida ühe tagurpidi pöördunud päästeparve peale. Peale minu oli seal veel neli inimest, kaks rootslast ja eestlast.
Tean kindlasti, et minu tuttavatest pääsesid eluga Maiga Järvi, Peeter Tüür, Margus Treu, Arvi Rohumaa, Tanel Moosaar, Vassili Märtson, Ivan Ziljajev, Elmar Siegel, Silver Linde, uue laeva Diana tüürimees, Tiina Mölder, ettekandja Sirje, Henrik Sillaste, Viktor Pzesnitsõi.
Lisan, et inimestel, kes olid päästeparvedel olid päästevestid seljas. Vaid kaks meist, mina ja üks rootslane, päästeti helikopteriga.