Tunne Kelam: Ukraina sündmuste valguses tuleb sisekaitseakadeemia kolida Narva

Eesti ei ole Ukraina ja Narva pole Donetsk, ometi on viimastel päevadel visatud õhku küsimusi, et kas Ukraina stsenaariumi kordumisel Eestis läheks "NATO Narva eest sõtta".

Ma ei tea nende küsijate eesmärke või et kas tegu on tavalise rumaluse või läbimõeldud provokatsiooniga, kuid selliste seoste loomine iseenesest on kuritahtlik.

Ometi ei tähenda see, et muutunud geopoliitilises ja julgeolekusituatsioonis ei peaks me vaatama, kas meil on Ida-Ukraina traagilistest sündmustest midagi õppida. Või veelgi parem – äkki me suudame oma riigi viimase 20 aasta arenguid vaadata pisut teise pilguga ning analüüsida, mida oleks tark riigil muutunud oludes senisest teisiti, rohkem või vähem teha.

Palju on räägitud venekeelse ja sageli Kremlimeelse inforuumi tasakaalustamise vajadusest, hariduse ja võrdsete võimaluste loomisest noortele sõltumata nende kodusest keelest ja muust.

Ja kuigi Ida-Virumaad ei saa võrrelda Krimmi või Ida-Ukrainaga, ei saa me eirata fakti, et suur osa sealsest elanikkonnast elab elu, millel seos eestikeelse inforuumi, elukeskkonna ja riigi igapäevase toimimisega on väiksem, kui me tahaks.

Riigil tuleb Ida-Virumaa arengule senisest oluliselt rohkem rõhku panna, Ida-Virumaa järele - ja miks mitte ette - aitamine peab olema prioriteet. Seda nii majanduslikult kui sotsiaalselt.

Üheks reaalseks sammuks selles suunas on Sisekaitseakadeemia kolimine Ida-Virumaale. Mõte ei ole uus, kuid teoks ei ole seda siiani tehtud.

Vastupidi - aja jooksul on seda plaani nüpeldatud ja tembeldatud ebamõistlikuks ning Reformierakond pidas seda asjatuks kuluks ka viimases koalitsoonis, kuigi IRL seda teemat aktiivselt vedas. Loodetavasti on tänaseks nii mõnigi senine vastane hakanud mõistma, et see riigi julgeolekut silmas pidades vajalik samm. Tegelikult suisa möödapääsmatu.

Sisekaitseakadeemia tuleb kolida Ida-Virumaale, veel parem, kui otse Narva kesklinna. Soovitan kõigile, kes pole seda teinud – minge käige Narvas. Minge käige linnas, mille 60 000 elanikust kõigest mõni protsent on eestlased. Tuhande sisejulgeolekuõppe kadeti lisandumine linnapilti oleks tuntav samm riigi kohalolu suurendamiseks. Ja kui me täna neid otsuseid ei tee, ei ole mõtet ka 20 aasta pärast käsi laiutada, et midagi pole muutunud.

Lisaks ei maksa alahinnata ka mõju, mida nii suure asutuse kolimine piirkonna majandusele annab. Alguses ehituse, hiljem hoonekompleksi haldamisega ning mis veel olulisem – kaudne mõju kohalikule ettevõtlusele, sest kõik need tuhat või enam inimest tahavad süüa, poes käia ja ka oma vaba aega veeta.

Akadeemia kolimisest rääkides ei tohi vaadata exceli-tabelit ja rääkida kulust, seda tuleb võtta investeeringuna. See on investeering piirkonna arengusse, see on investeering Eesti riigi stabiilsusesse ja toimimisse. See on investeering meie kõigi julgeolekusse, mis tuleb kiiremas korras teoks teha.