VALIMISBLOGI: Miks me ei hooma Euroopa Parlamendi valimisi?
Ühelt poolt peaks asi justkui lihtne olema: terve Eesti on üks valimisringkond; inimesed saavad anda hääle oma lemmikule, sõltumata sellest, kas nad elavad Tallinnas või Võrus; nimekirjad on avatud ja Brüsselisse sõidavad suuresti ikka need, kes enim hääli saavad.
Teisalt on kampaania ja avalik arutelu üle ujutatud erinevatest, omavahel ühildamatutest teemadest, mistõttu seisab valija vastamisi tohutu virrvarriga, millest on väga raske välja sõeluda kõige olulisem: mida kavatseb mandaadi saanud poliitik konkreetselt europarlamendis ette võtta, kuidas ta kavatseb oma eesmärki saavutada ja kui realistlik tema plaan üldse on.
Need on tähtsad küsimused, mis siiamaani on tegelikult mattunud muu müra alla. Ei tahaks küll lootusetult käega rehmata, kuid üha enam tundub, et segadus ja laialivalguvus ongi eurovalimiste DNAsse sisse kirjutatud, vähemalt Eestis.
Sest mida me siiamaani näinud oleme? Minu arvates peamiselt seda, kuidas meil puudub vähimgi arusaam kesksetest teemadest, mille üle arutada. Suurem osa Brüsselisse pürgijad on langenud mugavustsooni ja kõnelevad vaid asjust, mis neile meeldivad ja mille kohta nad oma vähese (euro)kogemuse põhjal midagi öelda oskavad.
Seetõttu ei pane kahjuks enam imestama, kui näiteks Euroopa noorte tööpuuduse leevendamisele suunatud debatil räägib Hardo Aasmäe hoopis sellest, et Euroopa Parlament ei saagi nende probleemidega tegeleda. Või sellest, et eesti saadikud on seal niivõrd marginaalne seltskond, kelle häält ei kuule keegi. Järgmised poliitilised jõud kukuvad vaagima Euroopa föderaliseerumise häid ja halbu külgi, perekond Helmed raiuvad, et Brüsselis tuleks ülepea vaid Eesti asja ajada ja vaadaku Euroopa ise, kuidas oma hädadega toime tuleb.
Kindlasti tuuakse kellegi poolt mängu ka habras julgeoleku olukord, kuigi jääb ebaselgeks, kas ja kuidas on kaitsevaldkond üldse Euroopa Liidu reaalpoliitika osa. Üksikkandidaadid, eesotsas Tarandi ja Meikariga, võivad lõpmatuseni rääkida sellest, kuidas parteid neid kägistavad. Ja siis on veel poliitikuid, kes on läbi töötanud suure hulga eurodirektiive ja -dokumente ning proovivad teemale konstruktiivselt läheneda, kuid kahjuks näivad nad ülejäänud seltskonna valguses kuidagi kentsakatena. Rääkimata veel siseriiklikust kemplemisest.
Võib muidugi vastu väita, et eelpoolmainitud teemad ongi omavahel tugevalt seotud ja valimistel peab ka laiematest ühiskondlikest ja poliitilistest protsessidest rääkima. Samas suurem osa debatte ei loo toimuvast selgemat pilti, pigem tegeletakse vee sogamisega.
Kusjuures tragikoomiline on see, et keegi ei saa „teema tapjatele" öelda, et nende jutt on täielik nonsenss ja et nad ajavad häma. Eurovalimised muudabki nii juhitamatuks asjaolu, et sellele võib peale lennata mistahes nurga alt - tegemist on institutsiooniga, mille lõplikest toimemehhanismidest ja pädevustest arusaamine nõuab palju pingutust ja aega.
Loomulikult on fookuse ujumine kõigi valimiste kaasnähe. Ühelt poolt see ju ongi normaalne, kui poliitilised jõud saavad ühiselu korraldamisest erinevalt aru ja põhjendavad oma vaateid vastavalt oma teadmistele. Samas, kui kohalikul tasandil esindajat valides suudab inimene siiski hoomata, mida poliitik lubab ja kuidas ta seda volikogus ka ellu viib, siis Euroopa Parlament meenutab pigem kafkalikke lõputuid kantseleikoridore, mille mehhanismidest ei saa keegi aru.
On levinud arvamus, et see jõud, kes defineerib valimiste eelsel ajal põhilise konflikti, olles ise valinud kindla poole, peaks saama valijatelt kopsaka häältesaagi. Erinevalt KOV-ist, kus Eerik-Niiles Kross suutis end kehtestada, pannes väga paljud Savisaare korruptsioonist rääkima, pole praegu aga ükski poliitiline jõud suutnud peamist konflikti defineerida.
IRL on küll proovinud totakal moel läbi suruda korruptsiooni vähendamist ja julgeolekut, Keskerakond, küll kaude, inimeste üldist heaolu kasvu, kuid miski pole domineerima jäänud. Samas, kui kõik omavahel rivaalitsevad poliitikud räägivad „Foorumi" saates üksmeelselt, et julgeolek on valimiste põhiteema, siis ma tahaksin valijana teada, kuidas nad hakkavad seda europarlamenti pääsedes tagama. Missuguseid konkreetseid samme astutakse ja kas neid üldse ongi võimalik astuda?
Seetõttu tunduvadki europarlamendi valimised kahjuks segase poolkõva üritusena, mille mõttekusest ja eesmärgist on tavalisel valijal raske sotti saada. Pigem näib, et paljud kandideerijad tegelevad pelgalt siseriikliku poliitilise kapitali kogumisega ja näevad valimistes võimalust rääkida oma „poliitilistest eesmärkidest", olgu need millised tahes. Samuti mängitakse paika jõujooned lähenevate Riigikogu valimiste tarvis.
Aga see ei tohiks niimoodi olla, seda enam, et Eestist saab tuleva parlamendi koosseisu ajal Euroopa Liidu eesistuja. Kuid aega veel on. Seega soovitan valijail, kes seisavad väga keerulise valiku ees, uurida esmalt seda, kuidas Euroopa Parlament üldse töötab, missuguseid fraktsioone saadab edu, kuhu paigutuvad seal Eesti saadikud, mida nad plaanivad teha, ja kas plaanid on parlamendi pädevusi arvestades üldse realistlikud. Sama soovitus kehtib ka ajakirjandusele. Laiematest ja abstraktsematest protsessidest Euroopas võib küll rääkida, kuid need ei tohiks varjutada eelpool mainitut.
