Euroopa armee loomine tooks endaga kaasa Euroopa kiirema reageerimise võime tekkinud kriisidele ja suurendaks ühiste välisoperatsioonide läbiviimise löögijõudu ligikaudu 100 000 sõdurini. See ei tähendaks sugugi vastuolu NATO-ga. Kui koostöö NATO raames on turvalisuse ja rahu garantii pikas perspektiivis ning sihib konfliktide maandamist globaalsel tasandil siis Euroopa armee annaks võimluse luua lisaks NATO võrgustikule sõjavägede võrgustiku, mis suudaks Euroopa enda piirides esilekerkivatele kriisidele kiiremini reageerida.

Eesti ja teiste Euroopa piiri-riikide jaoks oleks selline areng oluline turvalisuse lisa garantii, sest aitaks maandada lühiajalisi võimalikke turvariske kui näiteks Venemaa püüaks tulevikus Eestit ja teisi Euroopa Liitu kuuluvaid Ida-Euroopa riike annekteerida.

Kui 2011. aastal USA toonane kaitseminister Robert Gates Brüsselis Euroopa riigijuhtidele kõneles ja eurooplasi kaitseeelarvete kärpimise eest noomis, ei osanud ilmselt paljud riigijuhid ette näha, et Euroopa turvalisuse probleeme võib jälle põhjustada Venemaa.

Muidugi polnud majanduskriisist toibuvas Euroopas väga palju neid, kes kaitsekulutuste säilitamist oleksid toetanud, sest igal haridusse või sotsiaalkaitsesse investeeritud eurol paistis siis olevat suurem kaal. Praeguseks on aga olukord muutunud ja see annab võimaluse taas arutleda Euroopa ühise kaitsepoliitika vajalikkuse ja ühise armee loomise vajalikkuse üle.

Euroopa liikmesriikide aastased kaitsekulutused on kokku üle 200 miljardi euro, mis on ligi kaks korda suurem summa kui Euroopa Liidu enda aastane eelarve maht kokku.Loomulikult poleks selle sõjamasina löögijõud samas suurusjärgus USA-ga, kelle 711 miljardi dollariline aastaeelarve sõjandusele on konkurentsitult maailma suurim. Kuid tegemist oleks Hiina ning Venemaa kaitsekulutustega võrreldes kordades suurema sõjalise jõuga.

 Euroopa armee või mõni muu EL kaitsealase koostöö kontseptsioon oleks Eestile kasulik, sest võimaldaks teiste EL riikidega paremini siduda ka näiteks meie põhjanaabri Soome kaitsevajadusi, kes teadupärast pole NATO liige. Pealegi, väiksemaid ja lokaalseid kriisikoldeid võib tulevikus tekkida ka Euroopasiseselt. Euroopa turvalisuse riskikohaks paistab üha enam kujunevat radikaalsed ning kiiresti kasvava populatsiooniga Aafrika islamiriigid.

Neist lähtuv kuritegevuse kasvu oht ja illegaalse sisserände massiline kasv Euroopasse võib tuua kaasa olukorra kus mõnele väiksemale liikmesriigile, keda suur sisserände laviin tabab, võib see olukord hakata ühel hetkel kiiresti üle jõu käima. Viimastel andmetel on ainuüksi Itaaliasse Aafrikast illegaalselt sisserännanuid üle 200 000 põgeniku aastas. Kokku hinnatakse Aafrikast ja Aasiast lähtuvat sisserännet Euroopasse 1 miljonile inimesele aastas.

See tähendab, et on pigem mõne aastakümne küsimus, mil Euroopa rahvastiku koosseisus hakkavad domineerima hoopis impulsiivsema käitumisega Aafrika ja Aasia sisserändajad ning selline olukord sunnib paratamatult mõtlema Euroopa Liidu liikmesriikide ühise kriisidele reageerimise võimekuse üle.

Miks mitte arutada seejuures ideed - luua võimaliku lahendusena Euroopa armee? Igal juhul on Euroopa kaitsevõime taas muutunud päevakohaseks teemaks ning on Eesti turvalisuse tugevdamise huvides, et ärgitada liikmesriikide poliitikuid otsima üle-euroopalisi lahendusi oma kaitsevõime tugevdamiseks ja kriisidele kiiremini reageerimiseks.