Laenan sissejuhatuse oma healt kolleegilt Kaia Ansipilt, kes võttis europarlamendi valimiskampaania kokku sõnadega: igavad lipsud ja väsinud näod. Teledebatt vähemalt lipsude osas üllatusi ei pakkunud.

Väitluselt võttis tõsiseltvõetavuse pisiparteide lubamine saatesse. Parlamendiparteide debatt oleks olnud palju mõistlikum. Martin Helme on tark inimene, aga tema poliitiline sõnum pole väga nutikas.

Mitte keegi ei suutnud üllatada ega end väitluse esinumbrina kehtestada. Teistest tugevamad olid Kelam ja Lauristin. Kelam jagas konkreetseid lubadusi: programm "Peatage Putin" ja kindel soov survestada europarlamendis prantslasi, et need loobuks Mistrali tehingust. Lauristin suutis veenda, et on poliitik, kes suudab europarlamendis teha koostööd kõikide fraktsioonide poliitikutega. See on tugev argument, mis sunnib hääletama sotside esinumbri poolt.

Kõige halvema mulje jättis Edgar Savisaar. Kehahoiak näitas vana ja haiget poliitikut. Kas südamega on korras? Ta ei vastanud ühelegi küsimusele. Mida ta varjata püüdis? Ilmselt enda asjatundmatust. Savisaare katsed konkurente irooniliste repliikidega naeruvääristada mõjusid halenaljakalt.
Särava demagoogia asemel luges Savisaar vastuseid paberilt maha. Kahju, poliitsauruste sõnatulevärk jäi sündimata.