Kaheksa testipäeva jooksul näitas Barcelona rajal parimat aega Kimi Räikköneni juhitud Ferrari, kuid seda ei saa puhta kullana võtta. Ükski kolmest tipptiimist ei näidanud seal oma tegelikku taset ja see hakkab välja paistma alles avaetapil Melbourne’is.

Kiiruse kõrval ei maksa unustada ka töökindlust. Endiselt paistab Mercedes selles vallas teistest parem.

Sirgel aeglasemad,
kurvis palju kiiremad

Tänu uutele tehnilistele tingimustele purustatakse rajarekordeid tänavu ilmselt robinal. Enamik rekor­deid pärineb nii ammustest aastatest kui 2003–2005, kui F1-autode kolmeliitrised V10-mootorid arendasid üle 1000 hobujõu. Tänavused jõuallikad jäävad võimsuselt omaaegsetele kindlasti alla, ka autod on üle 100 kilo raskemad. Mis imega siis rekordeid purustama hakatakse?

Hooajaks 2017 tehti reeglites kolm põhilist muudatust:

laiemad rehvid (ees 3 cm võrra, taga 9 cm),

laiemad autod (200 cm varasema 180 cm asemel),

vabam aerodünaamika.

KITSIKUS ÄHVARDAB: Melbourne'is on rada üsna kitsas ning varasemast laiematel autodel saab üsna raske olema sinna stardis ära mahtuda.

Kokkuvõttes kahaneb küll tippkiirus sirgetel, ent kurvikiiruse kasvu arvelt ringiajad paranevad, mullusega võrreldes isegi kolm kuni viis sekundit. Sõitjad on igatahes vaimustuses nagu üks mees ja kiidavad, et nüüd pakub vormel-1-auto juhtimine jälle pinget ning nõuab tõsist füüsilist pingutust.

Pentsikul kombel ei pruugi kiiruse kasv publikule meeldida. Isegi kogenud vaataja ei saa silma järgi aru viiesekundilisest ringiaja erinevusest, eriti veel telepildis.

Teine häda: vähenenud sirgekiirus ja kasvanud kurvikiirus lühendavad oluliselt pidurdusmaad, mis omakorda raskendab möödumist. Uudne aerodünaamika sunnib kurvides eessõitjaga senisest suuremat vahet hoidma, kärpides möödasõiduvõimaluste hulka.

Lisades veel aeglasemalt kuluvad rehvid, võib juhtuda, et vormel-1 maandubki terve täiega tagasi aastasse 2004. Toona oli tavaline, et enamiku võistlusest kulgesid autod üksteise taga hanereas, möödasõite võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel ning kohti vahetati põhiliselt boksipeatustega. Selline „möödaseismine“ on viimane, mida publik näha soovib, olgu autod pealegi kõigi aegade kiireimad.

Aga veel kord – need on vaid ennustused ja keegi ei tea, milliseks seis tegelikult kujuneb.

Ees terendab helge tulevik

Värsketest reeglitest tähtsam on tõik, et kahe hooaja vahel sai F1 endale uue suuromaniku ja uue juhtkonna. Senine omanik, investeerimisfond CVC Partners kasutas F1 lüpsilehmana, vältides igasugust „tootearendust“, mistap F1 ongi vaevelnud aastaid sügavas kriisis.

ROOSA PANTER: Force India, mullune neljas tiim, sai peasponsoriks veetehnoloogiafirma BWT ning autodki tuli üle värvida.
Uus suuromanik, USA meediakontsern Liberty peaks teadma, kuidas meelelahutusbisnisega jätkusuutlikult raha teenida. Paraku on praegune reeglistik niimoodi kokku kirjutatud, et põhjapanevaid muudatusi on niisama hästi kui võimatu teha. F1 tegevjuht Bernie ­Ecclestone, kes omanikuvahetuse käigus – lõpuks ometi! – pensionile saadeti, oli enda ja oma peremeeste sissetuleku huvides andnud suurtele tiimidele väga palju võimutäiust (loe: raha) ning loomulikult ei taha nood oma privileegidest loobuda.

Teisalt läks talvel taas üks tiim – Manor – pankrotti ning enamik keskmikest sipleb samuti pidevas rahahädas. Vormel-1 aastakäive on ligi kaks miljardit dollarit ning puhaskasum üle poole miljardi. Ellujäämise huvides tuleks vaid seda rahajõge ühtlasemalt jaotada.

Praegu on olukord absurdne. Näiteks mullu sai Ferrari ainuüksi tulemustest sõltumatute boonustena rohkem raha kui ülivõimsalt kõiki edestanud Mercedes MM-tiitli eest.

F1 uuel juhtkonnal, kuhu spordidirektorina kuulub ka vormeliajaloo üks edukamaid tiimijuhte Ross Brawn, on aga käed seotud. Lepingud korraldajate ja tiimide vahel kehtivad vähemalt aastani 2020 ning enne seda pole olulisi muutusi loota. Brawnil ja tema kolleegidel tuleb tõsiselt vaeva näha. Sisuliselt on ju senine, 1980. aastatest pärit ärimudel vaja moodsama vastu välja vahetada.

Kes on ees ja kes taga?

Barcelona kaheksa testipäeva andsid eeldatavast jõudude vahekorrast järgmise pildi. Nagu öeldud, troonib tipus kolmik Ferrari, Mercedes ja Red Bull. Siis tuleb tükk tühja maad ja neljandana Williams. Kunagisel tipptiimil näib potentsiaali jaguvat, kuid kas sõitjad seda realiseerida suudavad? Felipe Massa on – kirjanduslikult liialdades – vanadusest väeti, Lance Stroll aga noorusest nõder.

EDU RETSEPT? Williamsi tiimi esindavad ülikogenud Felipe Massa (paremal) ja tänavune ainus uustulnuk Lance Stroll.

Keskmikud jäävad omakorda Williamsist selgelt maha, ent seda ägedamaks kujuneb omavaheline kemplemine Force India, Haasi, Renault’ ja Toro Rosso vahel. Renault’ kui neliku ainsa tehasetiimi ressursid peaksid siiski mõjule pääsema ja ei maksa imestada, kui sügisel juba Williams kinni püütakse.

Viimaste kohtade pärast hakkavad jagelema Sauber ja McLaren. Mullu napilt pankrotist pääsenud Sauberilt oligi raske enamat oodata, ent McLareni allakäik on hämmastav. „Koostöö“ Hondaga kestab kolmandat aastat, aga nii viletsad pole Jaapanis ehitatud jõuallikad veel kunagi olnud. Vähe sellest, et võimsust napib, töökindlus puudub täiesti. McLaren-Honda suutis testidel korraga sõita 11 ringi – ühe kuuendiku Grand Prix’ distantsist. Hooaega võib lugeda edukaks, kui „abielulahutus“ tulemata jääb.

UUS VÄRV, VANAD HÄDAD: McLareni auto on nüüd oranž-must, ent jõuallikad on endistviisi nõrgad ja lagunevad.

Õnneks pole oodata enam kaua. Aasta esimese võistluse algust märkivad punased tuled kustuvad Austraalias Melbourne’is juba sel pühapäeval kell 8.00 Eesti aja järgi. Ning selle järel on hooajal veel 19 etappi.