Psühhedeelia kolmas laine näib aina tuure juurde koguvat. Selle suureks toitjaks on tänapäeval Austraalia ja Uus-Meremaa ning just sealt tuleb ka viimane näide, täielikult jalust rabav psühhedeelne kogemus Beachesilt. See on Austraalia viieliikmelisele tüdrukutebändile juba kolmas album, kuid hüpe nende algelisematest esimestest plaatidest „Second Of Springini“ on üüratu. Sellele albumile pühenduti ka kaks aastat.

Aina harvemini saab meie lühikese tähelepanuvõimega striimimise ajastul kogeda albumit kui terviklikku tööd, mis viib sind otsast lõpuni rännakule omaenda tingimustel. „Second Of Spring“ teeb seda tervelt kahe täisalbumi mõõdus (kokku 76 minutit) ja sellisel vastupandamatul moel, et kui oled alustanud, ei taha sa lahti lasta.

Esimene pool, alustades instrumentaalse „Turningu“, hoogsa „Voidi“ ja tormilise „Septemberiga“, teeb kokku ühe viimase aja võimsama albumi avalöögi, kus Beaches annab kohe mõista, et neil on riffe, mis annaksid enamikule poiste rokkbändidele silmad ette. Ja jääks ülegi. Ründavale esimesele poolele järgneb shoegaze’likum, tumedalt gruuviv teine pool, ja seejärel üllatuslikult päikeselised popmeloodiad – mis on loomulikult korraliku müraga üle pestud – kolmas pool. Sellistes palades nagu „Calendar“ ja võrratult nakkav esisingel „When You’re Gone“ tuletab ­Beaches oma nätsumullima küljega 90nendate alguse Lushi meelde ning „Walk Around“ ja „Bronze Age Babies“ on juba nii ülemeelikult haaravad, et sa kas naerad või tantsid või teed mõlemat. Plaadi lõpp on aga jäetud iluks ja mõtiskluseks, kus viimased kolm instrumentaalset pala viivad sind pehmele maandumisele, lõpetades üheksaminutise ambientse, kontrollitud feedback’i outroga.

Kord tõustes, siis langedes; kord gruuvides ja lauldes, siis hõljudes, on „Second Of ­Spring“ särav välk tormisest taevast, praegusaja psühhedeelne suurteos, mis vajutab kõiki õigeid nuppe igal psühhi, indie ja mürapopi armastajal ning nõuab otsast lõpuni kaasa minemist, tasudes su pühendumuse mitmekordselt.