Venemaa jõulumuinasjutt: kes tahaks endale võtta vastsündinud poisikest?
Moskvas oli Euroopa jõulude ajal 4 kraadi sooja ja rohkete tuledega maitsekalt ehk prantsuse moodi kaunistatud tänavad täis lompe ja lörtsi. Hea siis, et neil jõulud on kaks nädalat hiljem, ehk saavad miinuskraadegi tunda ja kummisäärikud kõrvale panna. Kuid kolm ja pool tundi sõitu ehk 100 km pealinnast eemal oli ilus, kohev lumi puis ja mais ning klassikaline talv. Jegorjevsk on Püha Jüri-Georgi-Jegori järgi nime saanud linn, mulle tundmatu ja uus. Olin meeldivalt üllatunud, kui hästi on säilinud endine rikaste kaupmeeste linn suursuguste kirikute ning madalate kivimajadega peatänava ääres ja kõrvaltänavail. Ainult hobused ja saanid olid puudu, et revolutsioonieelse väärika väikelinna miljöösse üleni sukelduda saaks. Suurte viljalaatade paigana tuntuks saanud linna rajati 19. sajandil riidemanufaktuur, seejärel paberivabrik, raudteeühendus kasvatas linnakodanike heaolu, ning juba 1877. aastal oli majades vesi ja linnal kanalisatsioon. Siiani räägitakse austusega 30 aastat linnapeaks olnud suurkaupmees Bardõginist, kelle elumajas tegutseb ajaloo- ja kunstimuuseum ning leidub tõelisi üllatusi. Linnas toodeti kristalli ja portselani, keraamikat ja kõikvõimalikke käsitööesemeid. Peamiselt kohalike tundmatute kunstnike portreteeritud linnakodanikke vaadates on tunda, et sada aastat tagasi toime pandud enamlaste mäss hävitas normaalselt kulgenud elukäigu Venemaal, inimsuhted ja teotahte. Seda näitust mõtlikuna vaadanu ei saa enam uskuda tänapäeva poliitikuid, kes sageli kurdavad, et vene rahvas pole võimeline demokraatlikuks arenguks, kuna see pole talle omane, vaid võõras. Ei-ei, on jälgitav pidev areng läbi sajandite, mille taassündi linnale, kus on muide säilinud ka Venemaa suurim vanausuliste kogudus, südamest sooviksin.
Taksojuht pani mängima mingi Kesk-Aasia laulu, olimegi liiga kaua sõitnud vaikides. „Mis muusika see on?“ küsisin.
„Dagestani,“ vastas ta, „kas keeran kinni?“
„Ei, miks, huvitav ju,“ vastasin ja kahetsesin sel hetkel, kui laulja hakkas laulusõnu vene keelde ümber panema: kadus meloodia kogu idamaine võlu.
„Kas räägin teile lugu?“ küsis mees ja hakkas jutustama. Peaaegu täpselt kaks aastat tagasi küsis keegi reisija temalt, kas ta teab kedagi, kes tahaks endale võtta vastsündinud poisikest. Tal oli 17aastane sugulane just sünnitanud ja sellega sulgenud tee tagasi koju, Kesk-Aasiasse. Usbekist taksojuht ei teadnud kedagi, aga õhtul helistas Buhhaarasse naisele, tema ütles – võtame! Tütar juba 13, lapsi pole enam saadud, tore oleks. „Pidin hakkama öösel seda reisijat taga otsima, kulus aega, aga üles leidsin!“ Südaöösel sõideti Vidnojesse, kus noor naine elas vaesuses ja mustuses. „Kõigepealt ostsin riided, lapsele ja talle, siis läksime poissi registreerima. Ütlesin, et mul on kaks naist ja see on minu poeg.“ Jutustus vene bürokraatiast oli pikk ja põhjalik, kuid tegu poleks Venemaaga, kui keegi venelannast ametnik poleks südame sunnil rikkunud reglementi ja aidanud. Aastavahetus ju tulekul! „Nüüd on Aslanbek kõigile rõõmuks, tütrel süles kanda ja mängitada!“ Muusika mängis tasa.
„Naine mul tihti nutab.“
Miks?
„Et mis küll oleks beebist saanud, kui meie teda poleks võtnud... Kas ta olekski veel elus ja muud sellist.“
Vnukovo juba paistis. Jäin mõtlema, kas väike moslem Aslanbek on peategelane jõulumuinasjutus või mitte.