„Piim on vägistamine!“

Karina Tamm on taimetoitlane olnud neli aastat, neist viimased pool aastat vegan. Kõigepealt loobus ta lihast ja kalast, veganiks hakates ka piimast, munadest ja meest.

„Alguses sõbrad ei mõistnud ja pidin palju enda maailmavaadet selgitama. Nüüd juba tuttavad ja nende tuttavad küsivad nõu retseptide kohta.“

Prismas on külm nagu ikka. Sammume puu-ja köögiviljaosakonna poole.

Karina võtab kaks õuna: „Mulle maitseb.“

Tema valitud sort (Golden) on aga poole kallim kui teised õunad.

„Rahamuresid mul pole, hinnasilt mind väga ei huvita,“ teatab ta.

Karina peab oluliseks toetada Eesti tootjaid. Kolmest saadaolevast tomatisordist valib ta kodumaised saadused, kuigi Hispaania tomatid on hinnalt väga-väga-väga soodsad.

Tähtsal kohal valiku langetamisel on ka toote pakend. Karina paneb puu-ja köögiviljad alati kaasavõetud võrkkotti ega kasuta kunagi poes pakutavaid kilekotte.

„See pole normaalne,“ kortsutab ta kulmu. „Veganid ei toeta kile- ja plastpakendeid.“

Järgmiseks paneb Karina kaalule kaks hiigelkobarat banaane. „Banaan on veganitele väga tähtis, seda võib iga toidu sisse panna,“ selgitab ta.

Banaanid kärus, seame sammud piimariiuli poole. Teekond sinna viib meid läbi kala- ja lihaosakonna. Karinale see marsruut üldse ei meeldi: „Laibad reas!“

„Ükskord läksin vegan-leti juurde, aga taimseid vorstitooteid seal polnud. Kujutasin juba ette, kuhu need viidud on. Taimsed vorstid olid pandud laipade juurde! Rõve oli sinna minna,“ avaldab Karina nördimust.

Piimaleti ääres näen kirjut valikut erineva maitsega sojapiima ja kaerajooke: apelsin ja mango, šokolaad ja marjad, vanill ja mis kõik veel.

Veganiks hakates Karinale sojapiim ei maitsenud. „Nüüdseks on mu maitsemeel nii tundetu, käib kah.“

Küsin, miks on lehmapiim halb. Keegi selle tootmise käigus ju surma ei saa.

„Lehm on koguaeg tiine, et toota inimestele piima,“ ütleb Karina ja lisab, et tegelikult peaksid lehmapiima jooma vasikad.

„Miks inimene enda piima ei müü? Piim on vägistamine!“

Vägistamine sellepärast, et lehmalt võetakse vastu tahtmist udarast piima, selgitab ta.

Rebitud kaer maitseb nagu sealiha.

Majoneesivitriinis pakutakse ka vegan-majoneesi, aga selle purk on plastikust. Karina kordab, et veganite elustiil ei toeta kile-ja plastikpakendeid. Kummaline, et isegi mahetootjad pakendavad tooteid plasti ja kilesse! Mis maitsesse puutub, siis see pidavat olema väga sarnane originaalile.

Järgmiseks on ostunimekirjas hummus. „Hummus on veganite jumal, see on maitsev, tervislik ja seda saab igale poole lisada.“

Hummus asub taimetoidu toodete riiulis, alkoholiosakonna kõrval. Samast riiulist võib leida ka taimset juustu, viinereid, hakitud sojat ja tofut. Karina paneb kärusse kolm-neli karpi erineva maitsega hummuseid.

Järgmine sihtkoht on vegan-külmlett. Seal näitab Karina mulle uusimat toodet – sojanagitsad. Pidavat maitsma nagu ehtsad kananagitsad. Ka tofut saab maitsestada nii, et tundub, nagu sööksid kana.

„Veganiks hakata oli raske, sest sa pead kõik toodete sildid läbi lugema,“ kurdab Karina. „Isegi kui sildil on kirjas vegan-toode, võib selles midagi loomset sees olla.“

Karina räägib, et kompvekivabrik Kalev teeb nii, et alguses reklaamitakse, et tegu on täieliku vegan-tootega, aga mõne aja möödudes retsepti muudetakse.

Selja taha jääb jäätiselett. Karina näitab mulle viit eri sorti vegan-jäätist: „„Choice“ on samasuguse koore tekstuuriga nagu originaal!“

Karina kinnitab, et veganlus ei tähenda, nagu oleksid kõik toidud maitsetud. Ta on avastanud nii palju uusi võimalusi, et kokkamine on alati lõbus. Kui aga on vaja kiirelt süüa teha, siis leidub purgisuppe, kus midagi loomset sees pole.

„Orgaaniline ei pruugi parem olla“

Kaks ja pool aastat tagasi näitas sõbranna Epp Maria Lillipuule Facebooki veganite grupi postitusi: näe, millised veidrikud. Epp aga leidis asjast tõetera ja hakkas päevapealt veganiks. Ta ei suru oma maailmavaadet teistele peale.

„Ma ei suru enda elustiili sõpradele peale, küll aga näitan selle ilu toidu kaudu.“

Poes hakkame esimese asjana otsima hapukapsaid. Epp võtab kilo ja mainib, et kui tal oleks viitsimist, valmistaks ta hapukapsad ise.

Edasi astume tomatite poole. Erinevalt Karinast on Epule hind väga oluline ja kui Eesti kaup maksab ikka kolm korda rohkem, ta valib odavama, olgugi välismaise toote.

„Ma ei arva, et orgaaniline oleks parem,“ tunnistab Epp. Paljud öko-ja mahetootjad ei kasuta kõige mahedamat väetist või pritsivad taimi kemikaalidega.

Püüan provotseerida ja küsin, kas tal tõesti pole kahju tomati elu lõpetada.

„Kuna taimedel puudub kesknärvisüsteem, siis neid ei saa loomade hukkamisega võrrelda,“ ütleb Epp malbel häälel.

Kaalume paprikaid. Epp näitab enda tehtud võrkkotte, kuhu paprikad maanduvad.

Nüüd jääb meile ette majoneesiriiul. Epp rõhutab, et vegan-majonees (etiketil seisab küll „Taimetoidu kaste“) on maitselt täpipealt nagu originaal. Teda ei häiri, et taimetoit asub munasisaldusega majoneeside kõrval.

„Pigem paneb see tavatarbijat vegan-tooteid märkama - äkki isegi ostavad.“

Hummus on veganite jumal, see on maitsev, tervislik ja seda saab igale poole lisada.

Üldiselt teda lihatoidud ei häiri, aga on üks erand: „Sült on see, mille vaatamisest mul isu ära läheb. Pole just kõige eksootilisem toit.“

Paljusid asju, mida Epp tahaks osta, lihtsalt pole. Hinnasilt on, aga riiulis haigutab tühjus: nõudmine ületab ilmselt pakkumist.

Piimaga on Epul eriline suhe. „Lehmapiim pole mulle kunagi maitsenud, aga keefir on see, mida ma igatsen.“ Kahjuks on vegan-keefir alles leiutamata.

Epp on söönud kogemata taimetoidu-juustu, mis tegelikult sisaldas ka lehmapiima. Pärast seda tal kõht valutas. „Aga ma ei usu, et midagi enamat juhtub, kui vegan peaks loomseid tooteid tarbima.“

Epp ise nimetab ennast „rämps-veganiks“, sest sööb meelsasti ka magusat ja kiirtoitu.

Veganid võivad süüa salsakastet (neid on Prismas kümneid sorte), ketšupit, Laima tumedat šokolaadi (selle retsepti pole kunagi muudetud) ja mitmesuguseid komme. Epp näitab mulle meresoolamaitselisi Rainbow’ kartulikrõpse – need on ühed vähesed, mis veganitele sobivad. Sama lugu on popkorniga: palju sorte, aga enamik sisaldavad loomseid osiseid.

Kõnnime loodustoodete vitriini poole ja Epu silmad löövad järsku särama: „Rebitud kaer maitseb nagu sealiha!“ Kuna Epp loomset toitu ei söö, tunneb ta vahel, et organismis tekib rauapuudus. Selleks puhuks tuleb toidulauale panna rohkem spinatit.

Suundume kassa poole. Epp ütleb, et poeskäimine on nüüd palju lihtsam. Vegan-elu alguspäevil tuli iga viimane kui pakend hoolikalt läbi lugeda, nüüd vaatab ta ainult maiustuste koostist. Elu on lill.

Veganite argumentidele vastab Martin Altraja, veterinaarameti pressiesindaja

Lehmal on lüpsimasina küljes valus.

Lehmadele ei ole lüpsmine valus. Valusaks võib muutuda lehma jaoks lüpsieelne olukord, kui udarasse on tekkinud palju piima ja lehm soovib sellest vabaneda.

Kanal on valus muneda.

On võimalik, et vähemalt suuri mune munedes on kanal mingil määral valus, kuid see potentsiaalne valu ei kesta kaua.

Lehmi lüpstakse rohkem kui vaja.

Vabapidamisel imeks vasikas emalt piima isegi kuni 24 korda ööpäevas. Tootmises lüpstakse lehma üldjuhul kaks kuni kolm korda ööpäevas.

Kanad munevad farmis rohkem kui loomulik.

Kana ei ole võimalik sundida rohkem munema.