VASTULAUSE: Andres Maimiku küünilisus ahistamisvastase võitluse suhtes kurvastab
Filmilavastaja Andres Maimik tõmbab oma arvamusloos dramaatiliste ajalooparalleelide abil vee peale kõigile, kes leidnud julguse rääkida sellest, millest polnud kombeks rääkida.
Kirjutama ajendas mind Andres Maimiku sõnavõtt "Kunstniku vabadus ja avalik arvamus" . Olin seda lugedes nõutu ja pettunud. Olnud eelnevatel kuudel-nädalatel sattunud lugema lugejakommentaare ja blogipostitusi teemal, kus tundus olevat laialt levinud arvamus, et rünnaku ohver on ise süüdi selles, et teda rünnatakse (ajendiks Rõivase lugu, arvajateks sageli naised ise) ning tõenäoliselt on ohver mitte ohver, vaid väljapressija, petis, igaljuhul ebaausate kavatsusetega kahtlane tegelane.
Nüüd siis Maimik, kelle arvates "ükskõik kui üllast eesmärki need tagantjärele paljastused ka ei kannaks, devalveerib selline kampaanialik "kanakarja kambakas" nii ahistamisvastase võitluse tõsiseltvõetavus kui ka tekitab pingekoldeid sõprade ja võitluskaaslaste vahel". Jutt käib Me Too spontaanselt tekkinud üleilmsest äratundmiskampaaniast ning mitmete rahvusvaheliselt edukate loomeinimeste eraelulistest paljastustest, mis neile au ei tee.
Mulle ei meeldi samuti kampaaniad ja tõepoolest, neil on kalduvus auru kogudes üle paisuda ja lõpuks energiast tühjaks joosta. Sellest on vahel väga kahju, sest selliste ühiskonnas tõelist spontaanset vastukaja leidvate teemade käsitlemine võiks ideaalis luua uue kvaliteedi, lasta toimuda teataval enesepuhastusel võis siis vähemalt sisekaemusel.
Ahistamine ja ärakasutamine on teemad, millel on arenenumates ühiskondades aeg kapist välja tulla. Vaevalt, et sedalaadi spontaanset vastukaja oleks saanud tekitada kellegi haiglaselt pahatahtlik manipulatsioon. Tõnäoliselt tekitas selle siiski sadade tuhandete, miljonite inimeste isiklik kogemus, millega nad polnud julgenud lagedale tulla, sest ühiskondades valitseb vaikiv leppimine - kes tugevam (kuulsam, edukam, rikkam), sel ka õigus. Tegu ei ole mitte kanakarja ja kambakaga, vaid reaalselt oma igapäevast elu elavate inimestega, kes on kogenud vägivalda ja ärakasutamist.
Enamikul neist ei ole olnud mingit reaalset võimalust end kaitsta või kedagi "püünelt" mudasse tirida, kätte maksta, häbistada, karistada või muud sarnast. Juhtumid, mis jäävad enamasti nelja silma ja seina vahele, millel ei ole pealtnägijaid ega tunnistajaid. On vaid sõna sõna vastu. Mis kunagi ei jõua kohtuvaidlusteni ega tegude tõestamiseni, sest neid tegusid ei panda toime tunnistajate juuresolekul.
Mind kurvastab hr Maimiku küünilisus (luban endale luksust kasutada ka seda meie ühiskonna sõimusõna - šovinistlikkus), millega ta valab põlgusega üle teema tõsiduse ja ulatuslikkuse, tundes kaasa vaid nö langevatele vabadele kunstnikele. Kes siiski ei ole sedavõrd vabad, et seisaksid väljaspool seadust või võiksid karistamatult käituda ahistajatena. Kus võimalik, tõestab kuriteo kohtumõistmine, kuid enamikel juhtudel see ei õnnestu. Üleilmselt kajastatud lugude peategelased ei ole küll otseselt tunnistanud oma süüd, küll aga siirdunud ravile, et oma käitumist muuta (või vähemasti nii väitnud). Kas siis tõesti kambakas? Kas tõesti geeniuste teenimatu mudassetrampimine? Kas tõesti kümned ja kümned valetunnistajad fabritseeritud tegudele, mis olid tegelikkuses vaid "kerge joobnud külgelöömine" ja sedagi juba ammu? Julgen kahelda.
Nagu igas ühiskondlikus hoovuses, leidub siingi ilmselt neid laineharjal surfajaid, kes leiavad võimaluse oma viha, pettumus, kadedus või mõistmatus välja elada kellegi laimamises. Inimesi on teadagi igasuguseid. Aga kas see annab põhjuse naeruvääristada kogu ahistamisteemat ning võrdsustada see ühiskondliku nõiajahiga teistmoodi mõtlevate ja tegutsevate loomeinimeste vastu?
Lootsin meie loomeinimeselt midagi palju enamat, lootsin rohkem vaimset ja moraalset tuleläitjat kui kibestunud tõrvikukandjat.
Oleks hr Maimik oma rõhuasetuse teinud teisiti, viidates ohule jalge alla trampida ka süütuid ja karistada neid, kes ei meeldi või ei sobi - jättes samas õiguse teisele poolele oma kogemusest rääkida - oleks kirjutise sõnum jäänud väärikaks. Nüüd jäi see sõnum üsna vihase netikommentaatori tasemele, mis dramaatiliste ajalooparalleelide abil tõmbas vee peale kõigile, kes on leidnud julguse rääkida sellest, millest rääkida ei ole olnud kombeks. Vaikselt alandavast vägivallast nimelt.
