VANA KULD: Mihkelsonil kaheksa aastat hiljem asi "väga selge"
Kas tõesti juba 12 aastat on piirilepingu otsus loovutatud täiesti vene poolele, nii et välisminister Lavrov kirjutab alla siis, kui suvatseb? Initsiatiiv läks venelaste kätte, sest rikkudes erakondade vahelist aumeeste kokkulepet, kaasas Marko Mihkelson välispoliitilise küsimuse sisepoliitilisse mõõduvõtmisse.
Lugu ilmus esmakordselt 12. märtsil 2013.
Eilne Aktuaalne Kaamera oli nagu loomaaia linnumaja. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson pidi selgitama, miks rahvuslased nüüd soovivad loobuda Eesti-Vene piirileppe preambulast, mille Isamaaliit 2005. aastal lepingule lisas.
Mihkelson keerutas, et omaaegset segadust kuidagi siluda, ja korrutas kuus korda väljendit "väga selgelt".
Selge on aga see, et 2005. aasta preambula tagajärjel ei sündinud meil ettearvamatu naabriga piirilepingut, ja minul on küll raske aru saada, milleks see olukord hea on. Välisministeerium on vähemalt niigi palju teinud, et Venemaale on saadetud esimene sobiva diplomaatilise kraadiga suursaadik. Jüri Luik on mitmekordne EV minister, töötanud suursaadikuna NATO juures ning USA-s jne.
Kuidas aga meie poliitikud mõnikord näivalt Eesti asja ajavad, teeb nalja ka kirjanikele. Toomas Kall avaldas IRL-i kange välispoliitilise joone kohta Loomingus koguni poeemi.
...
Lõpuks – siis, kui riigikogus
mõeldi välja vinge pull:
keevitati piirileppe
külge väike preambull -
selgeks sai, et jutt ei aita
selle Kremli bandega.
Tuleb koha peale sõita
eriülesandega:
...
(Toomas Kall "Välisministri song", Looming 10, 2007)
Minule kui eksportiva äriühingu nõukogu liikmele tundus IRL-i 2005. aasta tegevus sama tark kui rektor Signe Kivi tegevus Kunstiakadeemia hoone lammutamisel Gonsiori tänaval. Justnagu "väga selge" otsustav tegevus iseendale jalga raiumisel. Palju tõhusam oleks Eesti asja ajada Kaitseministeeriumi ja Peastaabi bürokraatide hulga vähendamisel, et selle arvel Eesti ohvitseride palku tõsta Venemaa ohvitseride tasemele. Juba alamastme ohvitserid saavad Venemaal 1250 eurot palka. (Tõsi, kaitseminister Reinsalu ongi hakanud tegelema peastaabi ja ministeeriumi töö optimeerimisega.)
Veel olulisem oleks Venemaaga Euroopa toel saavutada korralik gaasileping. Miks on ikka nii, et Soomel on Gazpromiga leping 2025. aastani, meil ainult aastani 2015? Samuti peaks üritama suurendada raudteel Venemaalt üle Eesti piiri lubatavate rongide kvooti. Võib-olla saaks transpordivolinik Siim Kallas kõva häält teha. Edasi - Narva jõgi vajab teist silda liikluse hõlbustamiseks. Ja kuhu jäi Pihkva - Emajõe veetee ujuv piiripunkt, mis võimaldaks Pihkva oblasti inimestel Tartusse kulutama tulla? Kunagine Pihkva oblasti asekuberner Vladimir Blank käis isiklikult toda asja Tallinnas ajamas. Ju millalgi õnnestuks ka Moskva välisministeerium ära veenda.
Tagasi vaadates tundub mulle, et IRL ja Reform hakkasid möödunud aastakümne keskel nahaalselt valijate isamaalisuse peal mängima. Üksteist üle trumbates. Ja sündis mõttetu preambula, mis peatas piirilepingu sõlmimise - millele Reform vastas sõjaka Pronkssõduri teisaldamisega enne 9. maid 2007. Keerates meil koduvenelastega suhted tuksi. Olgugi, et pronksmehe oleks saanud ära viia päevasel ajal, vene pappide viirukisuitsu hõljudes.
Samast "väga selgest" poliitikast kasvas välja Eesti käsitamatu vastuolek Nord Streami torujuhtmele. Kümned miljonid meie kaaseurooplased kütavad kodusid gaasiga ning otsustasid, et rajavad koos venelastega gaasitoru. Saksa, Vene ja Soome firmadele lisaks lõid kaasa Hollandi ja isegi Jaapani ettevõtjad. Isegi kui venelastel gaasi ei peaks jätkuma, said kõik sadamad, veeskajad ja torutootjad miljardibisnise. Mis nõelas meie valitsust, et Nord Streamile põhjavetes isegi uuringuid ei lubatud, mulle pähe ei mahu. Kas tark valitsus teab äkki midagi, mida Soome, Taani, Saksa, Hollandi ja Rootsi valitsused ei tea? Loodame.
Mul ei tule rahvuslusest puudu, nimetan seda kohalikuks testosterooniks nimega "estosteroon". Lõpuks tapeti ka minu vanaisad vene kommunistide poolt. Ent ma ei näe, kuidas poliitiline primitivism seda valu kuidagi leevendada saaks.
Poliitikat nimetatakse ju siiski võimaluste kunstiks.
"Väga selgelt" tuleks Eesti asjale moodne sisu anda, mida ootaksin ka IRL-i tänaselt esimehelt Urmas Reinsalult, kes üllatavalt kauaks on pidama Vabadussõja retoorika ja sõjamuuseumi idee juurde.
