„Ma ei taha kuidagi uhkustada,“ ütleb Kalle Kaljula (39) esimese asjana kohe pärast tervitust, kui saame kokku, et kõneleda tema rekordilistest vägitegudest. Sada õlut nädalavahetusega. Kuu aega toitumist ainult õllest. Kakssada õlut nädalaga. Kalle kordab seda veel mitu korda meie vestluse ajal: „Ma ei ole üldse uhke nende asjade üle!“
Hullumeelseid eksperimente seedimise ja organismi vastupidamisega ei võta Kalle ette mitte sellepärast, et ta keha oleks teadlaste katsetada. Ega seepärast, et ta oleks „Ringvaate“ reporter. Või et füüsist ja mõistust proovile panevad katsed iseendaga oleks selline omapärane hobi. Ei. Vaid – nagu ta ütleb: „Lihtsalt lambist. Täiesti lambist on kõik need asjad tulnud ja asjaolude kokkusattumisel juhtunud.“
Kes on Väike-Kalle
Kalle on mu koolivend. Neli aastat noorem. Ta jäi kohe esimese klassi juntsuna kõigile silma. Tillukest kasvu kutt – teda hüüti Väike-Kalleks – lasi pidevas lahinguvalmidusolekus vurinal mööda koolimaja ringi ega peljanud endast kordades suuremaid tüüpe, kiviseinu või ohtlikke kõrgusi. (Meie vestluse käigus selgus, et Kallel oli kooliajal gaasipüstol vööl, mille kandmiseks oli tal lausa eriluba – WTF nagu!?!?!)
Ka meie viimane kohtumine toimus koolimajas. Novembri alguses vilistlaste õhtul. Kallel oli peas vildist kaabu, soliidne villane ülikond ja nägu peaaegu äratundmatu – silmad paistes ja punased ja vesised, nägu halli-kollase-punase-lapiline. Selline välimus, et mõtlesin, et tal on viiendat päeva halloween’i maskeering peal. Tegelikult oli tal mingi allergia. Palavik ja jutud ka. Aga see ei seganud tal selsamal päeval osaleda vilistlaste ja õpilaste vahelistes võistlusmängudes. Nii vilistlaste korvpalli-, võrkpalli- kui malemeeskondades. Nende pallialade valguses tuletaks meelde, et Kalle on ka pigem lühikest kasvu. 175 sentimeetrit. Väike-Kalle.
Erakordsete võimetega inimene, kes hüppab kohe peakat, kui kuskil veeloiku näeb.
100 õlut ühe nädalavahetusega
Ülesanne juua ühe nädalavahetusega ära sada õlut jõudis temani, niisiis, lambist. Umbes kümme aastat tagasi. Koos niisamuti õllelembesest naisterahvast kolleegiga siirdus ta reede õhtul pubisse St. Patrick. Parasjagu oli happy hour ja head kolleegid otsustasid tellida joogikosti n-ö kõigile. Kõigile, kes ka pubisse tulema pidid, ja nii tellisid nad mõlemad kümme happy hour-pakkumist. Kokku 40 õlut.
„Ja nii ma vahtisin üksi neid 40 õlut,“ räägib Kalle. „Mis ma siis nüüd teen nendega? Ega midagi – tuli ära kuugata. Ja kuukasingi. Ja siis mõtlesin, et mida helli, see on nüüd mingi märk!
Järgmine päev ütles mulle naine, et sa jõid 40 õlut ära, kas sa oled tõsine debiilik või! Ütlesin, et ei, need olid kinni makstud ju! Ei saa ju maha visata.
Kuna ma elasin sel ajal St. Patricku peal, siis ütlesin järgmisel päevalnaisele, et lähme alla, tellime veel 40 ja vaatame, kas saab nädalavahetusega 100 täis. Naine mul sellele alla ei kirjutanud, aga ütles, et tee, mis tahad.
Kell viis läksin pubisse, tellisin 20 happy hour’it. Järjekordselt, tõmbasin endale sisse. Panin topsikud peale, et ära ei lahtuks – päris rõve on see lahtunud jook. Umbes südaööks oli otsas.
Pühapäeval oli St. Patrickus happy sunday. Päev otsa kaks õlut ühe hinnaga. Läksin lõpuspurdile. Ja ma ütlen ausalt: läks ikka väga raskeks. Jõudsin 98 ära juua, seda kahte viimast – ei jaksanud.“
„Lõhki minemise tunnet ei olnud sul?“
„Oli. Tõsiselt oli selline tunne, et: „EI!!! EI!!!““
30 päeva ilma toiduta
Käesoleva aasta alguses tuli Kalle mõttele, et mis oleks, kui proovida elada 30 päeva söögita. Toituda ainult õllest. Et huvitav, mis juhtub.
See on tegelikult vana idee. Pärit viie aasta tagusest ajast, kui Kalle esines Ralli-Kallena Raadio 2 hommikuprogrammis. Saatejuht Henry Kõrvits helistas talle hommikuti ja Kalle ülesanne oli lihtsalt mingit sousti suust välja ajada.
Rääkis telefonitoru ja raadioeetri kaudu üle Eestimaa, et mis pagana dieetidega te jändate, tehke parem pilsneridieet.
Ma söön niikuinii suhteliselt vähe. Õhtuti ja niimoodi nipet- näpet. Eesmärk oli teha 30 päeva, aga see läks kuidagi niimoodi mööda, et ei pannud tähelegi. Vaatasin – oh sa kurat! – juba 36 päeva läinud.
Okei. Nädalas sõin ühe õuna, kaks mandariini, näksisin. Aga mitte midagi muud. Kõige naljakam, et kehakaal ei muutunud üldse. Mõttetu dieet.“
„Kas sul enesetunne vähegi ebamugav või vastik ei olnud?“
„Ei olnud,“ tunnistab Kalle. „Midagi ei saanud aru. Täiesti ükskõik. Toiduteema, vaata, mind ei morjenda absoluutselt. Oi, me peame sööma! Ei! Me ei pea sööma. Aga okei, loogiline, et inimeste jaoks on see toiduteema oluline, aga ma vist ei ole inimene.“
200 õlut ühe nädalaga
Ta jõi ühe nädalaga ära 200 õlut. Just paar nädalat tagasi. Ja miks?
„Kuna tellisin sõbra käest lambist, et too mulle õlut Lätist. Kümme kasti. Pindised purgid kusjuures.
Ja siis… siis vaatasin, et kolme päevaga oli kolm kasti otsas ning see ajas pead kratsima: „Oo! Saja õlle nädalavahetus oli, äkki teeks kahesaja pindise õlle nädala?
Need ma vägistasin kõik sisse ja paar tükki peale ka veel.“
Küsin Kallelt, mis ta organism selle kõige peale ütleb. Ta laiutab käsi, vaatab oma keha ja teeb suuri silmi. Kõik oleks justkui korras. Jäsemed ju liiguvad. Elus ta ju on.
„Tervis on mul väga korras. Ma suusatan. Sõidan jalgrattaga. Sügisel käisime Karliga rattamaratonil. Tema sõitis pikka, mina lühikest distantsi. Enne starti tõmbasin endale sixpack’i sisse.“
Üksildased maratonid
Sport on üks Kalle hasartidest. Tugitoolis. Või ise platsil, rajal, stardijoonel. Kunagi sõitis autorallit, alul rahvaliigat, siis sportrallit.
Ja ta on hingeldavas üksinduses läbinud mitmeid maratone. Kalevi kergejõustikustaadionil ringe tehes.
„Läksin naisest lahku,“ meenutab Kalle. „Ja oli kuidagi selline masendus, et mis ma nüüd siis teen. Elasin staadioni lähedal ja mõtlesin, et jooksen maratoni. 115 ringi. Või 112. Telefoniga tiksutades lugesin ringe. Kuus tundi läks ja ma jooksin neid seal mitu korda.“
„Olid ihuüksi ja lihtsalt jooksid seal…?“
„Mis sa hakkad kahtlema või!?!“ „Ei, ma mõtlen, et kas igav ei olnud.“
„Igav oli niikuinii. Reeglina jooksin maratone öösel. Aga tegin ikka õllepause ja suitsupause ja siis jooksin edasi. Kaks sixpack’i oli alati kaasas, et saaks ikka normaalselt.“
„Aga siis oli talv,“ ütleb Kalle. „Mul olid saapad jalas. Jooksin kolm ringi ära, viskasin pikali ja ütlesin: „Karl, aitab!!!“ Me olime siis mõlemad mahedalt mahedad ka.“
Muud vägiteod ja tulevikuplaanid
Arutame Kallega, et ma võiksin ükspäev tema biograafia kirjutamise ette võtta. Alustuseks võib mõningad sündmused kondikavasse üles märkida. Kuidas ta loomaaias sõpra lõvi käest päästis. Kuidas ta koolivõimlas krossitsikliga ringi sõitis. Kuidas tal oli Farmi-Gabriel autojuhiks, kui käis Ungaris Vormel 1 vaatamas – kusjuures Gabriel pandi rooli autole, mis oli reisile eelnenud päeval Antslas tiigist välja tiritud. Kuidas ta on pidanud vähemalt tuhat ametit. Sealhulgas oli ta kolm aastat räppar Genka taustalaulja. „Genka ütles, et ta ei viitsi üksi laval käia, tule mulle taustaks. Tšilli, joo õlut ja lälise seal midagi. Tegime seda kolm aastat. Laulsin refrääni kaasa ja vajutasin DJ-puldist lood käima. Kogu muusika.
Aga sa pole kümnevõistlust veel puudutanud. Olen kolmel korral ühepäeva-kümnevõistlust teinud. 12 õlle pealt kogu aeg. 100 meetrit – õlts, kaugushüpe – õlts, kõrgushüpe – õlts...“
„Alasid on kümme, kuidas sa kaksteist said?“
„Autasustamisel ja puhkepausidel ka mõned.“
Kalle kaanib meie jutuajamise jooksul mõistagi ka õlut ja ma küsin, kas ta peenemat joogipoolist – käsitööõlut – ka joob.
„Oleks nad odavad, siis jooks,“ vastab ta. „Mõtlesin ise ühe käsitööõlle teha. Et ostaks Lätist persetäie Bocki. Telliks kuskilt mingid pudelid, valaks selle Bocki neisse pudelitesse ja siis müüks kuskil laatadel käsitööõllena. „Õõõh, mõnus!!! Proovige – 24 euri!“ Ja kõik oleks tipp-topp.“
„Milliseid katsumusi sul veel plaanis on?“
„Kurat!“ põrutab Kalle. „Praegu olid need taliujumise maailmameistrivõistlused Tallinnas. See läks kuidagi must mööda. Oleks teadnud ja taibanud, oleks ennast sinna võistlema registreerinud. Tuukritel oleks muidugi kõvasti tööd olnud, aga iseenesest oleks saanud öelda: „Vaata, ma olen maailmameistrivõistlustel osalenud!“
Ega ma kellelegi midagi tõestada ei taha. Endale ainult. Paraku tõestan neid asju endale ajuvabade asjadega. Näed, Saskia Alusalu tuli neljandaks. Ma ei saa niikuinii olümpiale. Ja nii mul ongi siis 200 õlle nädal. Et tõestada: millegagi saan ma ikka hakkama.“
