Vabariigi aastapäeva kontserdi üks tähti: Kadri Voorand ja hea uus džässimaailm

Kui teil ühtegi mõtet pähe ei tule, siis otsige neid vaikusest ja iseenda seest. Noore dzässlaulja Kadri Voorandiga vestles Priit Hõbemägi.

Olid Areeni tulevikutäht 2010. aastal. „Kui inimeses on ühendatud andekus ja töökus, ei jää unistused täitumata,“ kirjutas Eesti Ekspress sinu kohta. Kas toonased unistused on täitunud?

Üks osa nendest unistustest on täitunud. Unistada mulle meeldib, olen terve elu olnud suur unistaja. Toona unistasin sellest, et minu 2009. aasta plaat „Tunde kaja“ jõuab jõuliselt rahvusvahelisele areenile, aga seda ei juhtunud. Nüüd mõistan, et pigem oli see hea, kuna muusika, mida teen nüüd, erineb tollasest suurel määral. Vahest on see ka põhjuseks, miks ma oma viimaste töödega kaugemale olen jõudnud. Nii lihtsalt pidigi minema. Palju on olnud esinemisi ja ka sõitmist väljapoole Eestit. See on kõik täide läinud.

Samuti unistasin abijõust minu töö igavama poole osas ehk siis mänedžerist. Ka selles osas on asjad vaikselt liikuma hakanud. Sellest aastast alates on mul paar abilist, kes aitavad mul teha seda, mida ma olen siiamaani ise teinud – logistikast, raamatupidamisest ja proovide ettevalmistamisest müügitööni välja.

Sul on mitu ansamblit ja iga esinemisega kaasneb tohutu hulk korraldamistööd. Kuidas sa sellega hakkama oled saanud?

Oma sisult sobib mulle ka logistiliste ülesannete lahendamine, kuid on kahju, et enamasti on see siiski toimunud muusika kirjutamise või harjutamise arvelt. On juhtunud ka nii, et olen korraldanud kõik muu – muusikud õigel ajal õigesse kohta, plakatid seintele, raadio- või telereklaami, saali rahvast täis, kuid kontserdi keskel avastan kogu selle hulluse kõrval ajapuuduse tõttu harjutamata jäetud kaheksa olulist takti. Ja see pole just kõige mõnusam tunne.