Uus "Galojani" juhtum? Mõnus elu Viimsi valla veefirmas
„Millises poes te töötate?“ küsib prokurör.
„Hugo Bossi kaupluses,“ vastab Eeva. Ta seisab kohtu ees, must käekott rippumas paremal õlal.
„Teie ülesandeks on teenindada kliente?“
„Jah.“
Edasi uurib prokurör, kas mõni Hugo Bossi püsiklient viibib parajasti kohtusaalis.
Eeva kiikab üle õla ja naeratab. Otse tema taga istub süüaluste pingil sale blondiin.
„Kust te seda inimest tunnete?“
„Ma käisin temaga ühes koolis.“
Ekraan kohtusaali seinal näitab asitõendit, koopiat arvest. Tallinnas Harju tänavalt Hugo Bossi poest on ostetud naiste saapad.
Hind 455 eurot.
„Ma ei ole tibi!“ ütleb Marge Vaino mulle kohtuistungi vaheajal nördinult.
Ta ei näe tõesti tibi moodi välja. Kohtuistungile tuli ta kaasaegse hispaania kirjaniku Francesc Mirallese raamatuga „Armastus pisiasjadest“.
Vaino on 48aastane kolme lapse ema. Kõrgharidusega, Tartu ülikooli paberitega jurist.
Kohtuprotsessi esimesel päeval võrdleb prokurör teda korduvalt Anna-Maria Galojaniga.
„Ka meie puhul on üheks süüdistatavaks naine, kellele meeldivad ilusad rõivad, meeldiv sisustus.“
Avakõnes rõhutab prokurör, et oma raha eest ostetud ilusaid asju ei saa kellelegi ette heita. Kohtualune on aga selleks kasutanud võõrast raha.
Marge Vaino töötas aastaid juristina ettevõttes Viimsi Vesi, mis kuulub Viimsi vallale.
Naise abikaasa Raul Vaino juhatas samal ajal osaühingut Viimsi Tehnoabi, mis kuulus omakorda Viimsi Veele.
Vallas torutööde tegemiseks asutatud Tehnoabi oli pisike firma. Töötajad võis sõrmedel kokku lugeda.
Kuna Tehnoabi tegutses Eesti kõige rikkamas vallas, siis raha muidugi liikus.
Aastal 2012 tuli müügitulu üle 400 000 ja kasumit 45 000 eurot.
„Mis muudab tänase kohtuasja eriliseks?“ küsib prokurör.
Ja vastab ise: „Omastatud on sisuliselt kõigi Viimsi valla elanike raha.“
561 925 eurot 57 senti.
Prokurör kordab summat.
Kohtunik küsib, kas kohtualused tunnistavad end süüdi.
Raul Vaino: „Ei tunnista end süüdi.“
Marge Vaino: „Ei tunnista.“
Prokurör Savtšenkova teeb oma tööd ülimalt põhjalikult.
Septembris 2010 on poest ostetud püksid, T-särk, kampsun.
„Kellele te müüsite?“
„Margele.“
„Kas Marge seletas, kellele ta riideid ostab?“
„Mehele.“
„Mehele soo poolest või abikaasale?“
„Abikaasale.“
„Kas nendel kaupadel oli ka mingi eripära?“
„Pidid olema suuremad numbrid ja püksid.“
Riiete saaja, pikka kasvu Raul Vaino istub noruspäi oma abikaasa kõrval. Ka tema on kõrgharidusega, erialalt prantsuse filoloog.
Raul Vainot kaitseb advokaat Jüri Leppik. Ta nõuab istungite edasilükkamist, kohtuniku taandamist ja tunnistajate ülekuulamisest loobumist.
Kunagi Leppiku büroos advokaadina töötanud kohtunik Ingrid Kullerkann jätab kõik taotlused rahuldamata.
Lõpuks Leppik lihtsalt kalambuuritseb.
„Kas Bitcoinid on teie asutuses ka üks tasumise viis?“ pärib ta Hugo Bossi kaupluse töötajalt. Saades muidugi eitava vastuse.
Enne järjekordse istungi algust kohtusaalis istet võttes nendib Leppik valjult: „Täna on mitmekesisuse päev. Ma olen aru saanud, et see tähistab mitut kesist asja.“
Teise kohtupäeva hommikul usaldab Terk mulle, et läheb prokuröriga kokkuleppele. Selleks peab ta tunnistusi andma.
Kohtuniku kutsel astub Terk tunnistajapulti ja võtab sellest kahe käega kõvasti kinni.
„Raul Vaino oli mul ülemus ja teda ma usaldasin,“ räägib Terk. „Mina tegin tööd.“
Süüdistuse kohaselt osales ta ligi 270 000 euro pihtapanemises.
Töötades valla ettevõttes Viimsi Tehnoabi, omas Terk erafirmat Harju Veevärk. Too esitas üle viiekümne arve valla heaks tehtud tööde eest, mida süüdistuse kohaselt tegelikult ei tehtud.
„Kas te omasite ülevaadet Harju Veevärgi tuludest?“ küsib prokurör.
„Ei omanud.“
„Kes omas?“
„Raul Vaino, tema oskas arvutiga…“
Prokurör esitab küsimusi kiirustamata, iga lauset hoolikalt sõnastades, nagu püüaks kala. Savtšenkova on teinud asja uurides palju tööd ja tahab nüüd tulemust nautida.
Terk soovib kohtust pääseda ja püsib seega kindlalt konksu otsus. Veemõõduinspektor on prokuröri silmis alamõõduline saak, kelle võib sobivatel tingimustel ära lasta.
„Milliseid töid on Harju Veevärk teinud?“
„On tehtud küll. Mitte küll, aga on tehtud.“
„Kus need torud siis on?“
Terk ei vasta. Ta kurdab hoopis, et selg on pikast tunnistajapingis seismisest väsinud.
Prokurör võtab ette uue arve. Väljakaevatud pinnase äraveo eest on makstud tuhandeid eurosid.
„Olen mulda vedanud,” kinnitab Terk, „oli üks Nissan Navara ja järelkäru.“
„Palju seda pinnast pidi olema? Mis need tariifid teil pidid olema, et sellised summad?“
Terk vaatab seinale kuvatud arvet. Ta võtab veepudeli ja joob ahnelt.
„Kui me samas vaimus edasi lähme, siis kas te oskate üldisemalt arvete kohta selgitusi anda?“
„Ei oska.“
„Kes juhtis Harju Veevärki?“ pinnib prokurör.
„Noh, mina ei osanud seal midagi teha. Eks ta mind aitas,“ viitab Terk oma endisele ülemusele Raul Vainole.
Esimese kolme istungipäevaga jõuab kohus kuulata üle vaid käputäie tunnistajad.
Kokku on istungeid kavas üle neljakümne, ajakava ulatub järgmise aasta kevadesse.
Advokaadid tahaksid lahendada kohtuasja lühimenetluses, piirdudes kolme-nelja istungiga.
Prokurör keeldub kategooriliselt.
Marge Vaino kaitsja Aadu Luberg imestab: „Prokurör ütleb, et tema kaitseb avalikke vahendeid ja teeb kõik, et neid avalikke vahendeid kõige rohkem kuluks.“
Prokurör oleks nõus täispikast kohtupidamisest loobuma ainult ühel juhul. Kui perekond Vaino nõustuks tasuma kogu tsiviilhagi. Tehnoabi nõuab neilt tagasi ligi 600 000 eurot.
Kolmest kohtualusest on ainsana kinnisvara Marge Vainol. Tema maja Harjumaal on kolmandat aastat Tehnoabi kasuks arestitud.
Seda Vainod ei taha.
Võib-olla loodavad nad, et prokurör teeb kusagil vea ja advokaadid suudavad sellest kinni haarata?
Aga Savtšenkoval on liiga palju tõendeid. Arved on ehtsad ja tõepoolest Viimsi valla veefirma poolt tasutud.
Vainode kaitsjatele jätab see ahta mänguruumi. Nad üritavad tõestada, et vähemalt osa kulutusi oli veefirma tööks hädavajalikud ja seega põhjendatud. Näiteks töörõivaste ost.
Kristiina on rõõmsa olekuga neiu, kes töötab Hugo Bossi kaupluse emafirma pearaamatupidajana.
Advokaat Luberg vabandab, et ta küsimused võivad olla imelikud. „Öelge palun, kuidas te enda jaoks mõtestate lahti mõiste „töörõivas“?“ küsib ta.
„Ma ei oska öelda, ma ei ole üheski ettevõttes töötanud, kus ostetakse töötajale töörõivaid.“
„Kas teie kaupluses müüakse töörõivaid?“
Raamatupidaja satub segadusse.
„Te olete minu jaoks võrratu professionaal!” julgustab Luberg. „Äkki te mõtlete, mis on töörõivas? Isik kaebab kraavi ja tal on tunked seljas, kas see on töörõivas?“
Kristiina tunneb jätkuvalt kimbatust.
„Aga kui ettevõtte juht käib tööl ülikonnas, kas see on töörõivas?“
Kristiina jõuab lõpuks selgusele: „Kui te ostate endale kauplusest riided selga ja käite tööl, siis need ongi töörõivad.“
Advokaatidel on veel üks võimalus Vainosid ähvardavat tsiviilhagi kärpida.
Selleks tuleb tõestada, et osa tellitud kaupu ja hüvesid tarbiti ära mitte perekonna, vaid Viimsi valla ettevõtete poolt.
Luberg uuribki, kas Viimsi Vesi ja Tehnoabi töötajad pidasid koos tähtpäevi, nagu jõulud, jaanipäev, uusaasta ja sünnipäevad.
Veemõõduinspektor Aarde Terk kinnitab, et söögid-joogid olid alati olemas.
Kes need tõi, seda tema ei tea.
Aga töötajatelt osalustasu ei võetud.
„Kelle kodus koosviibimisi peeti?“ tahab Luberg teada.
„Toivo Eensalu,“ nimetab Terk endise Viimsi Vesi juhi nime.
„Mida neil koosviibimistel Toivo Eensalu juures pakuti? Kas toit telliti?“
„Ma arvan küll. See oli nii kenasti kandikul.“
Pärast kolmandat istungit kohtumaja trepist alla tõtates seletab Raul Vaino mulle, miks ta ennast süüdi ei pea.
„Kõik mu tegevused on tehtud emafirma, Viimsi Vee juhtkonna teadmisel. Kogu protsessi teadsid väga paljud.“
Kui Vaino räägib tõtt, siis oli tal luksuskaupade ostmiseks omamoodi litsents. Kas see kokkulepe oli kirjalik või suuline?
„Suuline. Viimsi Vees oli kõik suuline.“
Kuidas selliseid kokkuleppeid sõlmitakse?
„Sellised kokkulepped sünnivad, et seal tasuks töötada.“
Rohkem ei ütle ta sõnagi.
Raul Vaino juhtis Tehnoabi aastatel 2004-2013. Selle aja sees oli Viimsis ametis kolm vallavanemat ja kolm volikogu esimeest.
Praegune kohtuprotsess peaks olema esimene kord, kui Viimsi võimu telgitaguseid arutatakse avalikult.
Raul ja Marge Vainol oleks palju rääkida, aga kas nad seda ka teevad?
Perekonna ülekuulamiseni jõutakse alles järgmisel aastal.
„Meie menetlus on pikk,“ ütles kohtunik istungi esimesel päeval.
„Tõde jõuab selguda.“
