Lõpuks oma kohale jõudes olin valmis punaseks veiniks (seda serveerib Delta jääkülmana ning õlletoobi suurustest plasttopsidest) ja lennumeelelahutuseks, milleks valisin Miguel Arteta filmi „Beatriz at Dinner“. Värske tramöödia (ehk segu lõbusast ja väga kurvast) räägib Mehhiko päritolu taimetoitlasest ja ökoaktivistist Beatrizist, kes sattub rikka valge ja küünilise USA kõrgkihi õhtusöömaajale, kus kuuldu-nähtu muudab naise elukäiku dramaatiliselt. Pisarad tahtsid teose lõppedes vägisi silma tulla (olime selleks ajaks jõudnud kuskile Islandi lähistele), ja võib-olla tulidki. Palusin veel ühe top­si veini. Ja jäin magama.

USAsse sisenemine sujus valutult, kui mitte arvestada ebamäärast pakitsust paremas sisekõrvas. Urgitsesin näpuga, kuid ebamugavustunne ei leevenenud ning ka helid kostsid kuidagi summutatult, kuid kõrvavaiguga ei tundunud samas olevat tegemist. Võtsin mobiili ja klõpsasin endast küljeselfi ja oh imet: väga sügavalt kõrvakanali sügavustest vaatas vastu midagi eresinist: ei midagi muud kui osa Delta poolt jagatud Hiinas toodetud kõrvaklapist. Aga kätte jubinat ei saanud; see oli selleks kaugelt liiga sügaval. Mõtlesin kohe ja õudusega – hingelt ikkagi pigem Mehhiko immigrant kui rikka valge kõrgkihi esindaja –, kui palju selle eemaldamine USAs ilma tervisekindlustuseta maksma võib minna. Ja marssisin juhtumi dokumenteerimiseks Delta esindajate juurde.

„Oh jumal!“ karjatasid Delta prouad juhtunust teadlikuks saades empaatiliselt (neid oli kolm, kusjuures üks näis tahtvat hakata nutma ja teine oksendama, sellal kui kolmas hakkas tellima kohale lennujaamakiirabi, pärides ise: „Kas te kannatate suuri piinu?“).

Kuuldes, et verd ei jookse ja suuri piinu samuti ei esine, keeldus lennujaamakiirabi kohale tulemast ning Delta kutsutud takso viis mind hoopis JFK lennujaama sügavustes paikneva arstipunktini, mis jagas katust tankla ja burgerirestoraniga. „Arst vaatab teid läbi 125 dollari eest,“ teatas vastuvõtutöötaja empaatiavaeselt.

Ja kas selle raha eest võetakse mul kõrvaklapitükk ka kõrvast välja, küsisin mina lootusrikkalt.

„Ei. Kui arst peab midagi tegema, siis see on ikka extra,“ selgitas vastuvõtja.

Mõistes, et koostama on hakatud vähemalt neljakohalist arvet, tellisin Uberi ja sõitsin hotelli, ostes tee pealt Hiina 99-sendi-poest kaks paari pintsette. Ja tekstides tee peal Eesti Maja kunagisele baaridaamile, et mul oleks hädasti vaja veidi inimlikku abi.

Kõrvaklapitükk võeti mu kõrvast pintsettide abil välja Iiri pubi WCs umbes kahe sekundiga ja seda hoolimata sellest, et kõik olid juba veidi joonud, või ehk just seetõttu. Suundusime lõbusa seltskonnaga edasi East Village Big Bari ja korraks ka Karmasse. Oli tore õhtu.

Ja akende taga mürises New York. Harva on nii hea meel seda kuulda olnud.