Trainspottingu järg mõtiskleb Briti rahva praeguse seisundi üle

Briti päritolu ajakirjanik Laurence Boyce uurib filmi „T2 Trainspotting“ ja leiab, et Cool Britannia aeg on ammu möödanikuks saanud.

Cool Britanniaks kutsuti aega 1990ndatel, kui britt olla oli parim asi maailmas. Britpoppi – mida esindasid peamiselt Blur, Oasis ja Pulp – peeti maailma parima muusika hulka kuuluvaks. Briti mood säras poodiumidel. Ja Briti filmikunst tõi publiku saali filmidega, milles oli enesekindlust ja elujõudu, millesarnast polnud nähtud rahvuslikus filmikunstis alates Uue Hollywoodi liikumisest 60ndate lõpus. Jah, see oli hea aeg britt olemiseks.

Kakskümmend aastat hiljem on olukord muutunud. Brexiti järel lebab riik katkisena ja näib olevat sõjas iseendaga. Kultuur, mis meid kord ühendas ja näitas maailmale meie parimaid külgi ühe tervikuna, on nüüd sama killustunud kui riik ise, ebakindel segu peavoolu läilusest ja võimsast kunstist, mis ulub langeva riigi kohal. On ehk kõnekas, et Suur­britannia 2016. aasta üks silmapaistvamaid filme oli Ken Loachi Kuldse Palmioksa võitnud „Mina, Daniel Blake“ – salvav rünnak riigi sotsiaal­hüvitiste süsteemi ja hoolimatu valitsuse ohtlike poliitikate vastu.

Kogu selle sagina taustal teatas Danny Boyle, et ta teeb filmi „T2“ ehk „Trainspotting 2“, järje oma žanripiire lõhkuvale filmile „Trainspotting“ aastast 1996. Arvestades seda, kuivõrd on Ühendkuningriik – ja maailm – originaalist saati muutunud, siis kas on siin enam kohta Rentonile, Sick Boyle ja Begbiele?

Järjes „T2“ naaseb Mark Renton (Ewan McGregor) Edinburghi, olles 20 aastat varem lasknud linnast jalga oma sõpradelt Spudilt (Ewen ­Bremner), Sick Boylt (Jonny Lee Miller) ja Begbielt (Robert Carlyle) varastatud rahaga. Püüdes Spudi ja Sick Boyga asju ära klaarida – Begbie on väheüllatavalt vangis vägivallakuriteo eest –, leiab Renton end peagi mässituna skeemi, kus on mängus narkooti­kumid, bordellid ja Euroopa Liidult 100 000 euro väljapetmine. Kõik see on aga lapsemäng võrreldes sellega, et Begbie põgeneb vanglast, haududes sünget kättemaksu.

Ajaloolise eepika ja ajastudraamade kõrval domineerisid 80ndatel Ühendkuningriigi kinokunstis Mike Leigh’ ja Ken Loachi filmid, mille tugev kaubamärk oli sotsiaalne realism. 90ndateks ähvardas neid teoseid – hoolimata elavast ja kirglikust sotsiaalsete probleemide uurimisest – moest minemine. Uue asjana tuli lõputu rida gangsterifilme, mis olid osalt inspireeritud Tarantino „Marukoerte“ edust. Nii on lihtne unustada, milline tõuge oli Briti filmikunsti jaoks algne „­Trainspotting“.

Esimese filmi algus, kus Mark jookseb mööda Edinburghi Kuninglikku Miili Iggy Popi loo „Lust for Life“ saatel, pakub harvanähtavat energiat ja elujõudu. Varasemad realismi­piirangud heideti kõrvale uuenduslikult sürrealistlike unenäojadade kasuks – nagu näiteks kuri­kuulus „tualetipotisuplus“. See oli uus. See oli nutikas. See oli cool. Ja see oli Briti enda oma.

Muidugi kandis kogu see lahedus ja hipilikkus endas teatavat annust irooniat. „Trainspotting“ oli ikkagi film heroiinisõltuvusest, vägivaldsetest tegelastest ja eludest, mis võidi iga hetk kustutada. Irvine ­Welshi romaanil põhinev lugu oli mässitud pimedusse ja – mõnikord – meeleheitesse. Kuid Boyle’i geniaalsus seisnes võimes panna see sünge all­hoovus kokku oma jõulise esteetikaga. Film tundus jäävat truuks sotsiaalse realismi ajaloole, näides samas siiski uus ja värske.

Kogu filmi „Trainspotting“ keskmes olev vastuolulisus tundus ühtlasi briti psüühika täiusliku peegeldusena. Samavõrd, kui Cool Britannia tundus osana Zeitgeist’ist, võeti Briti ühiskonna südames seda kõike alati rõõmsa küünilisusega. Algses filmis „Trainspotting“ kritiseerib Renton tugevalt Šotimaa inimesi. „Inglased võivad olla pihkupeksjad,“ avaldab ta arvamust, „kuid šotlased olid pihkulööjate poolt koloniseeritud.“ Mitte kunagi varem ei ole kahe rahvuse vahelist sadade aastate pikkust kon­flikti nii ilmekalt kokku võetud.

„T2 Trainspottingu“ küünilisus on varjamatum. Renton ja tema kamp ei ole enam nii noored kui varem ja maailm on hakanud neist mööda libisema. Tõepoolest, filmis annab läbivalt tooni kahetsus: mitte ainult halamine noorusaja taktituste pärast, vaid ka igatsus ajastu hoolimatuse järele ja vabaduse järele olla metsik. See kajastub ka Boyle’i esteetikas. Originaali mürts ja möll on asendatud kurvema ja süngema tundega. Ühes kohas naaseb Renton oma vanasse magamistuppa ja leiab plaadimängijast plaadi. Kui ta selle kiirelt sisse lülitab, alustab „Lust for Life“ oma pulseeriva rütmiga. Ta paneb selle kähku kinni – meenutuse möödunud ajast ja kord elatud eludest. Tõesti, Rentonit süüdistatakse millalgi, et ta on „turist omaenda nooruses“. Ja kui tsiteerida Pulpi britpopi klassikat „Common ­People“, siis „kõik vihkavad turisti“.

Siiski ei ole „T2 Trainspotting“ kuidagi meeleheitlik film. See pakub ka lunastuse- ja pääsemislootust, võimalust nautida tarkust, mis vanusega tuleb. Renton ja tema seltskond mõistavad, et oma nooruse idealiseerimine võib olla ohtlik ja võimetus muutuda maksab ränka hinda.

Ja suuresti nagu originaal mõtiskleb „T2“ rahva seisundi üle. Kui Renton leiab end unionistide (s.t nende, kes soovisid hiljutisel iseseisvusreferendumil, et Šotimaa jääks Ühendkuningriiki) pubist, on ta sunnitud oma truuduse näitamiseks laulma unionistide laulu. See on hästisihitud torge natsionalismi absurdi ja killustunud ajastu pihta, milles me elame.

„T2 Trainspotting“ ei ole adrenaliinilaks, nagu oli seda algupärane film. Kuid see polegi sellena mõeldud. See on kaja, mõtisklus, kurtmine oleviku ja mineviku üle ning väike lootusekiir, et tulevik on parem. Kuigi toore energia tunne puudub, ei ole see film malbe ega nõrk. See on lihtsalt vaoshoitum, pinna all jooksva pinge ja energiaga.

Cool Britannia on ammu surnud. Kuid „T2 Trainspotting“ annab lootust, et – kaose ja vastastikuste süüdistuste õhustikus – väike osa selle vaimust püsib alles.

Laurence Boyce on Suurbritannias sündinud ajakirjanik, kes elab Tallinnas.