INSPIRATSIOON

Tihti tabab mind see salapärane Pegasus või inspiratsioon täiesti ootamatult. See ei seostu alati mingi kindla tegevuse või kohaga. Lihtsalt mõni pilk, naeratus, või märkad valgust kukkumas läbi pisikese prao, mis taevasse on tekkinud. Need on sellised hetked, kus korraks jääb kõik seisma. Sa justkui liigud kuhugi, aga samas seisad koha peal, liikumine on sisemine, mitte väline. Sellest liikumisest on juttu ka „Keti lõpus“, kus burgerirestorani sattunud helilooja monoloogi on see idee sisse kirjutatud: „Tõeline liikumine ei ole edasi liikumine, vaid sügavuti minemine.“ See on minu arvates üks ilusamaid mõtteid, mida filmi vaadates endasse lasta.


ENDAST VÄLJA VAATAMINE

Mis puutub sellesse nii haprasse inspiratsiooni, mis vahel tuleb ja siis kaob üpris pikaks ajaks kuhugi puu taha, siis tema välja meelitamiseks on tavaliselt hea vaadata seda, mis toimub ümberringi. Endast välja vaatamine on üldse üks hea asi, see õpetab kannatlikkust ning heas mõttes alandlikkust ja tänulikkust. Need kolm on inimlikud omadused, mille ilmutamisel võib jõuda lähemale sellele tiivulisele hobusele, kes heas mõttes kabjaga vahel tagumikku virutab või poeetilisemalt väljendades sind oma selga võtab ja kõrgustesse kannab.

MUUSIKA

Kui ümbritsevasse ikka kuidagi ei viitsi süveneda, siis kõige universaalsem on muusika – see võib üsna kiiresti kõrgustesse ära tõmmata. Muusikal on eriline võime tekitada tunnet, et sa ei ole üksi. Ma ei räägi siinkohal üksi olemisest, see on teine asi kui üksik olemine. Musal on mingi imelik võime see kurbuse tunne ära täita. Kisub sind kaasa. Vahel paneb nutma, aga nagu Shakira ütles, siis puusad ei valeta kunagi ja muss paneb alati hinge helisema! Ja head klapid, mis kõrvu silitavad, aitavad ka kaasa!