Toidublogi: Helene Vetik
Minu jaoks on väga oluline maitsvalt süüa ja päris tõsiselt – minu põhiliseks vaimutoiduks ongi suukaudselt manustatav toit. Olen väga õnnelik, et viimasel ajal on Eesti toidumaastik väga palju kasvanud ja au sisse on tulnud sellised välismaa popid fenomenid nagu ahjukuivatatud lehtkapsa krõpsud ja bataadi friikartulid – neid süües tunnen siirast rõõmu ja mõttelõng hakkab hargnema. Samuti leian alati inspiratsiooni, külastades väikest Tallinna vegan-nuudliputkat Noodle Box. Selle ühtlaselt pastellrohelised seinad, ruutmeetrite nappus ja hullutavalt isutekitav loomsetest produktidest vaba lõhn tekitab mõtteid sellest, kuivõrd paremini saaks asjad kogu maailmas olla.
DRAG QUEEN’ID
Nagu ka paljud teised drag-kultuuri fännid, hakkasin muundumiskuningannade suureks austajaks tänu tõsielusarjale „RuPaul’s Drag Race“. Selle subkultuuri vabadus, ligimesearmastus, värvikus, tantsud, muusika, moetunnetus ja huumori ning sarkasmiga valu vastu võitlemine on midagi sellist, mis tekitab tunde, et suudad ise ka ükskõik millega hakkama saada. Kui suur ülekaaluline mees viskab glitter-kleidi selga ja vihub vogue-tantsu paremini kui elu aeg harjutanud profitantsijad, siis lööb mul temaga tantsu kaasa nii vaim kui hing.
Loen koomikseid palju, kuid viimase aja suur mõjutaja on olnud „Megahex (Megg, Mogg & Owl)“. See on lugu rohenahksest 30. eluaastates nõiast, kes elab oma rääkiva kassiga ning lävib luuserist inimöökulli ja peoloomast hundiga. Nõid Mogg suitsetab päevad läbi kanepit ja vajub oma tegevusetuses vaikselt depressiooni. Üks parimaid pilte selles koomiksite kogumikus on see, kus Megg lamab voodis ning tema ettekujutuses muutuvad kõik neli toaseina tema enda nägudeks, näod hakkavad nutma, tuba täitub mustade pisaratega ja Megg upub liikumatult omaenda hiigelnägude pisaraisse. Ma usun, et depressioonist sellises abstraktses ja samas otsekoheses vormis rääkimine võib aidata nii mõndagi mures inimest.
