Tegevjuht selgitab: Kuidas Olerexist sai üleöö Eesti halvim tööandja

Olerexi tegevjuhi Piret Milleri kommentaar Sulev Vedleri 8. märtsil Eesti Ekspressis ilmunud artiklile.

Iga eduka ettevõtte juht on orienteeritud tulemusele ja teeb oma tööd suure pühendumusega – vastasel juhul ta lihtsalt ei sobi juhiks. Selleks, et juht saaks moodustada enda ümber suurepärase meeskonna, võib kuluda väga palju aega. Tihti juhtub, et üksteist mõistetakse valesti – kas ei klapi isiksused või on erinev arusaam eesmärkide ja tulemuslikkuse saavutamisest.

Olerexi juhina olen pannud ettevõttesse oma hinge, sellest on saanud minu laps, keda kasvatan hoole ja armastusega. Ootan sarnast suhtumist kõigilt, kes minu meeskonnaga on liitunud. Meeskonna loomisel olen sageli soovinud anda võimaluse just noortele ambitsioonikatele inimestele, kel on sära silmis. Olen terve elu aktiivselt tegelenud spordiga, seetõttu tean, kui suurt tööd on vaja teha selleks, et võita. Mul on raske aktsepteerida, kui võimekas inimene ei ole valmis pingutama ning pole kunagi kogenud võidutunnet.

Valime oma personali alati hoolikalt – hea CV ei näita kahjuks seda, milline on olnud inimese töökultuur eelmises ettevõttes, missugused on tulevase töötaja isikuomadused ja eetika. Meie ettevõttes ei saa „tööl käia“, siin tuleb tööd teha eesmärgile pühendunult. Meie arengu- ja kasvustrateegia on ambitsioonikas – kõikidele, kes liituvad meeskonnaga, on see teada. Hetkel on Olerexi meeskond läbi aegade tugevaim ja ettevõttes töötavad oma valdkonna vaieldamatud tipud.

Olerex annab tööd 600 inimesele, enamik neist on oma tööga rahul. Üldiselt nende inimeste arvamused ja kogemused meediat väga ei huvita, kuna puudub intriig. Enamasti arvatakse, et töösuhte lõppemise taga on ülemuse pahatahtlikkus. Kas see ikka on nii? Ühiskond on suunanud oma pilgu nii-öelda „nõrgema osapoole suunas“, kuigi see osapool ei pruugi tegelikkuses nii nõrk ollagi, kui välja paistab.

Töösuhe on selline partnerlus, kus osapooled on võrdsed, mõlemal on omad kohustused ja samaväärne vastutus. Teemasid käsitletakse meedias tihti „nõrgema osapoole“ ehk töötaja suunalt. Tööandja süüdimõistmine on kiire ja nagu hiljutine kogemus näitab, halastamatu. Miks ei vääri käsitlemist see, et tööandja on enne viimase ja lõpliku sammu tegemist andnud piisavalt tagasisidet, kuidas saaks paremini, mida võiks teha teisiti ja kuidas on võimalik minna üheskoos edasi.

Üldsus aktsepteerib mõistetavana, et kui töötaja vabastatakse ametist, on ta kibestunud ja pettunud. Hiljuti käis meediast läbi uudis, kuidas G4Si ridadesse kuulunud Tallinna Lennujaama turvatöötaja, kes vallandati töölt lohakuse tõttu, tegi kättemaksuks Tallinn-Frankfurdi lennule pommiähvarduse. Kui kaugele võib inimene oma pahatahtlikkusega minna? Loomulikult kaasneb selliste juhtumitega meedia suur tähelepanu ning olukorrad, mis jõuavad meediasse võimendatult, ei ole tegelikkuses olnud määravad ega olulised.

Delfis võttis julgelt sõna Olerexist vallandatud teenindaja, kes kirus väikseid palku ja tööandja üleolevat suhtumist. Tõsi on, et nii meile nagu ka igale poole mujale satub aeg-ajalt inimesi, kes kipuvad võõrast vara himustama. Olerexis ei lõpetata mitte ühtegi töösuhet teenindajaga ilma ühegi põhjuseta, eriti arvestades praegust tööjõupuudust klienditeenindussfääris.

Rääkides Olerexi palgapoliitikast, siis tõesti jälgime, et meie inimestel oleks võimalik teenida turuhinnast kõrgemat töötasu. Eesmärk on hoida neid töötajaid, kes armastavad oma tööd ja tahavad olla meeskonna täisväärtuslikud liikmed – selle eest maksame neile hea meelega väärilist tasu.

Miks ma ei soovinud vastata Eesti Ekspressis ilmunud artiklis avaldatud endiste töötajate kommentaaridele? Leian, et on täiesti ebaeetiline hakata endiste töötajate vigu ja puudujääke leheveergudel lahkama. Ettevõtte siseasjad, mis mingis etapis on ühele või teisele poolele emotsionaalsed, ei kuulu avalikkuses arutamisele. Kindlasti ei ole ma eksimatu inimene, ma teen palju vigu, aga üritan alati õppida ja kasvada.

Vastan siinkohal ka küsimusele, mille Sulev Vedler õhku viskas – kas Olerex on müügis? Vastus on „ei“. Jätkame tanklavõrgu arendamist, ehitame juurde, tänapäevastame järjepidevalt olemasolevaid, arendame tooteid-teenuseid lähtuvalt turuvajadusele ning oleme paindlikud turu nõudmistele. Oleme Eesti suurim kütusefirma ja plaanime selleks jääda.