Teate, sägad, ärge tehke midagi!
Vilunud ilmavaatlejal on pilt selge: nüüd läheb lahti kohalike valimiste kampaania. Enam ei pea poliitikud ju punase ja tatise ninaga ning külmast värisedes turuväravas voldikuid jagama, vaid saavad seda teha sirge seljaga ning napis ja mugavas rõivastuses. See on hea, sest nad on ju ka inimesed.
Kaks suuremat – Keskerakond ja Reformierakond – tegid otsa lahti ja avaldasid oma Tallinna valimisprogrammid. Hakkasin neid üsna ükskõikselt lugema ja leidsin enda üllatuseks, et seal leidub päris häid mõtteid ehk asju, mille ärategemine võiks üht-teist paremaks muuta. Oli näha, et inimesed on tööd teinud, oma nägemus on mõlemal erakonnal olemas.
Siis aga hakkasin ette kujutama, kuidas mis tahes linnavalitsus neid asju teeks, ja mõtlesin, et ma ei taha seda tegelikult näha. Kui mõned tee-ehituse plaanid kõrvale jätta, siis kõik ülejäänu ajaks kodanikud omal jõul ilmselt palju paremini korda. Ja kohe kindlasti maksumaksja jaoks odavamalt.
Asju, mille kodanikud on enda kätte võtnud, on ju tohutult palju.
Tripadvisori või Uberi reitingud on juba ammu sada korda tõhusamad kui riiklik Tarbijakaitseamet.
Mitme erakooli õhustik ja õpikeskkonna kvaliteet ületab enamikku „eliitkoolidest“.
Harku vallas kevadtormiga sõiduteele kukkunud puid tulid mõni minut pärast appikutset kõrvaldama kohalikud vabatahtlikud päästjad.
Vähiravifondi Kingitud Elu on peamiselt 5 ja 10 euro kaupa tehtud ligi kaks miljonit eurot
eraannetusi, millest 120 inimest on saanud nii hädavajalikku ravi. Avalikku raha on fondi tulnud täpselt null eurot.
Kümne päeva pärast toimub järjekordne Pardiralli, millega Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit ja MTÜ Minu Unistuste Päev koguvad raha kõige üllamaks eesmärgiks – aidata vähihaigeid lapsi ja toetada nende vanemaid.
Neile ja miljonitele teistele näidetele on iseloomulik, et kodanike endi poolt tehtud lahendused mitte ainult toimivad paremini ja tulevad tavaliselt odavamad, vaid on ka parema energiaga ning elusamad. Laulupidu kui riiklik suursündmus on küllap tore, aga kunagi ei küüni see laulva revolutsiooni emotsionaalsuseni.
Niisiis võiks mõni erakond võtta julguse kokku ja tulla valimistele järgmise programmiga:
„Hea valija! Meil on palju häid ideid, aga me teame, et Sinul on neid rohkem. Meie teeme nüüd nii, et me paneme linnas siia-sinna natukene raha ilusasse hunnikusse. Sina tule ja tee koos sõprade või mõttekaaslastega seal lähedal midagi paremaks. Me usaldame Sind. Aga meie ise? Ütleme ausalt, et rohkem ei tee meie midagi!“
PS Tartu külje all on üks muuseum, kuhu soovitan tungivalt kogu perega minna. See muuseum on kevadisel avaral väljal imeilus, hästi hoitud ja tõesti armastusega tehtud. Jah, loomulikult räägin ma sada protsenti kodanikualgatuse korras, ilma igasuguse riikliku rahata ja imetlusväärse entusiasmiga loodud Tartu Lennundusmuuseumist. Eestis ei ole parema väljapanekuga ega põnevamat muuseumi!
Sel nädalavahetusel toimuvad seal veel lisaks veel ka Eesti Lennupäevad 2017. Nagu muuseumi eestvedaja ütles: „Kõik, mis Eestis üldse lendab, on kohal.“ Palju jõudu, Mati Meos ja kõik abilised!
PPS Teine Tartu külje all asuv muuseum nimega ERM on ka kahtlemata tore, aga üllatust ja emotsiooni sinna kulunud 63 miljoni maksumaksja euro eest ei pruugi igaüks siiski leida.
