Tarmo Tederi suurteos: „Kuuskümmend aastat hiljem“ ehk Saaremaa „Vaikne Don“

Äsja paksu Saaremaa-teemalise romaani avaldanud kirjanik Tarmo Tederiga (59) vestles Priit Hõbemägi.

Tarmo Tederi äsja ilmunud mastaapne romaan „Kuuskümmend aastat hiljem“ on paks nagu veneaegne põletatud savist telliskivi ja samasugust punakaspruuni värvi. Raamat algab mahlaka stseeniga, kuidas Saaremaal Kingissepa linnas Maksim Gorki tänava väikeses aiamajas Nikolai Mõtus ja tema pruut Anna reformvoodil innukas süleluses peategelase – väikese Jaani elule alguse panevad. On aasta 1957. Ühe saare poisikese elu kirjeldamine esimestest päevadest peale edeneb rahulikus tempos, kiirustamata, koos ohtrate ajalooliste ja kohalooliste kõrvalepõigete ja värvikate detailidega, mis praegu juba üle poole sajandi taguse elu uuesti elustab ning saarlastele kindlasti miljon minevikupilti silmade ette toob.

Romaani esimeses köites on ligi 700 lehekülge teksti, kuigi peategelane saab esimese köite lõpus alles 15aastaseks. Tundub, et see raamat on omamoodi saarlaste „Vaikne Don“, suur ja lai ning voolab nagu lõputu ning võimas inimelude jõgi... Pole ime, kui autor ise on saarlane, kes oma ö-tähte kuidagi vaka all ei suuda hoida.

Romaani alustalad on ­Nikolai ehk Kollja Mõtus ja tema naine Anna, ajalehetoimetuse masinakirjutaja. Alguses on nad lihtsalt noored sõjajärgsed eesti tööinimesed, siis saab neist perekond, sünnib väike Ivan (kellest pärast saab Jaan) ja algavad argimured – korteri hankimine, rahapuudus, nihverdamine parema elu nimel armetus nõukogude olmes. Jaan kasvab, leiab sõpru, käib isaga kalal ja jahil, tekivad konfliktid kodus ja koolis... Kuid see kõik on alles pika loo algus. Palusin Tarmo Tederil oma värsket teost Areeni lugejatele tutvustada.

Tarmo, millise raamatu sa oma meelest oled valmis kirjutanud?

Ega seda ei saagi ühe lausega selgitada. Ma olen selle peale mõelnud, aga pigem on tegu vist ikka ühe lapsepõlvelooga. Võib-olla poisiromaaniga, kui nii tohib öelda, sest mingeid arenguid seal eritleda ei saa. Sain hakata kirjutama 2014. aastal pärast seda, kui Sirpi ei pidanud enam tagasi tööle minema.