Küll aga pakun nõksu, kuidas aru saada, kas üks või teine lubadus kuhugi kõlbab või mitte.

Nõks on lihtne: kõik, mis on populaarne, on jama.

Ja vastukaaluks: mis on valus, vaevarikas, esmapilgul ebameeldiv, selgitust vajav – seda tasub tähelepanelikumalt uurida.

Tundub ebademokraatlik? Esmapilgul võib-olla tõesti, aga pole seda tegelikult. Poliitikud kogu demokraatlikus läänes on nii pikalt takerdunud inimestele meeldimise, täpsemalt meeldida püüdmise umbsõlme, et tehtud ei saagi midagi. Isegi suure häda korral.

Meeldimiseks kõlbab kõik. Kõlbab küsitluste põhjal enda programmi kokku panna. Kõlbab sadat või tuhandet või kümmet jätkusuutmatut lisaeurot pakkuda. Kõlbab lubada lahendusi hädadele, mille lahtimuukimine ei ole riigi ja valitsuse käes. Kõlbab anda sinna, kus juba on. Kõlbab tasuta jagada mida iganes. Kõlbab räusata ja lõhestada.

Aga öelda midagi, mis võib-olla kohe ei meeldi oma valijale või ei meeldi üldse kellelegi, see ei tule kõne allagi. Tegemisest rääkimata.

Ja ometi on see peaaegu ainus viis midagi päriselt muuta.

Me näeme juba aastaid, kuidas Riigikogu käib alla. Saadikute tase langeb. Võim on täielikult valitsuse ja ministeeriumite käes.

Päris hea (ehkki mitte kõige tähtsam) näide on Riigikogu liikmete palk. Me näeme juba aastaid, kuidas Riigikogu käib alla. Saadikute tase langeb. Võim on täielikult valitsuse ja ministeeriumite käes. Sisulised vaidlused toimuvad mujal. Tegusamad saadikud otsivad ja leiavad poliitikast väljapääsu. Värskeid tegijaid peale ei tule.

Aga mitte ükski poliitiline jõud ei julge pakkuda lahendust. Ka uus, sünnist saadik Tsahkna-näoline Eesti 200, mis on lubanud suuri probleeme julgelt murda, pakub lahendusi, mis võiksid olla küll populaarsed, aga mis kokkuvõttes Riigikogu pigem nõrgendaks.

Keegi võiks julgeda öelda välja, et Riigikogu liikmete palk on ajale jalgu jäänud. See võiks olla vabalt paar korda suurem, et sinna vältimatu kriitikarahe alla ja konfliktikeerisesse tulemist oleks valmis üldse kaaluma muude sektorite parimad tegijad. Parlamendiliikmete vajadus isiklike abide järele on samuti ilmne (seda, tõsi küll, tunnistavad ka mõned parteid).

Kulu riigile oleks muude lubadustega võrreldes tühine, kuid ilmselt tooks see kaasa rohkem elu, liikumist, värskemaid ideid, kaalukamaid sõnavõtte. Ehk tooks sedagi, et ministreid saaks valida suurema hulga mandaadiga inimeste seast ja ei peaks neid otsima tundmatuid ametnikke ning kõmulisi ärimehi „korraks“ valitsusse anudes.

Üsna sama on lugu sünnitusosakondade sulgemisega Eesti väikehaiglates. Üsna sama on lugu välistööjõu lubamisega Eestisse. Sama on lugu pensioniea tõstmisega. Sama on lugu suurt lisandväärtust loovate ja eksporti toetavate tööstusettevõtete rajamisega. Sama on lugu ebaefektiivsete sotsiaaltoetuste koomale tõmbamisega.

Parteid jooksevad end uimaseks, et püüda iga populaarsuseiili, mida nende tundlikud tuulenuusutajaninad hiilgavalt tajuvad. Verd, higi, pisaraid ei luba meile keegi.

Aga ajalugu mäletab suurtena just neid, kes on lubanud verd, higi ja pisaraid. Ja ühiskonna tõelistest jamadest hambad ristis ning isikliku populaarsuse hinnaga läbi vedanud.