Aeg: juuli 2017

Olin juba loobunud mõttest minna Riiga Red Hot ­Chili Peppersit vaatama, sest kõik öömajad olid kinni. Jätsin broneerimise viimasele ­hetkele ja 200–300euroseid hindu vaadates hakkas isu üle minema. Pealegi meenus, et Tallinnas juba olen bändi näinud. Näis, et kirjutan piletiraha korstnasse.

Kontserdipäeval tegin viimase katse. Tuleb, mis tuleb, annan elule võimaluse – ja saingi Booking.comi kaudu kohe kesklinna koha. Hotelli nimele ma tähelepanu ei pööranud. Kihistasin küll naerda, et ha-haa, SM-Studio ja ainult täiskasvanutele, kuid et öömaja pakkus fööni, käterätte, wifit, dušši ja dušigeeli, siis tundus pleiss normaalne.

Riiga jõudes ei leidnud ma hoonest esimese hooga öömaja üles. Tegin tiiru ümber maja ja mõtlesin juba, et kas mind mitte ei tõmmatud haneks. Viimases hädas surusin end sisse parklast, milletaolisi on Riias palju. Ja seal see must keldriuks ja mind ootav vanaema olidki. S.t mitte minu vanaema, aga vanaemataoline tädi, kes mõistis kohe, miks ma sinna olen tulnud: plätades, lühikestes pükstes ja spordikott üle õla. Tädi vahetas kellegi tuttavaga mõne sõna ja kuulsin, et nad kavatsevad mu panna punasesse tuppa.