Rahapesula nimega Eesti
On kokku liidetud, et Danske panga siinne filiaal liigutas viie aasta jooksul kokku ligi 7 miljardit dollarit hämara päritoluga raha Venemaalt.
Eelmisel nädalal pandi kinni Versobank, mille vahvatest seiklustest uue külma sõja päevil saate lugeda tänasest Ekspressist.
Väga lihtne on kuulutada: nagu Moldova, nagu Läti, nagu Küpros, nagu Inglismaa on ka Eesti nüüd rahapesijate paradiis, kus kurikaelad on saanud segamatult toimetada, ja kindlasti on nad neist miljarditest arvestatava osa jätnud ka siia, meile rikkuseks.
„Meile“ tähendab siinkohal ennekõike muidugi meie (skandinaavlastest) pankureid, meie järelevalvajaid, meie rahapesu tõkestajaid, meie poliitikuid. Kõik nad ju peavad olema kurjategijad!
Kuidas muidu sellised skeemid teoks saavad? See pole ju võimalik!
Aga tegelikult ilmselt siiski on.
Versobanki ei pandud kinni mitte selle pärast, et seal oleks ilma kahtluseta tuvastatud rahapesu, vaid tuvastati pikaajaline rahapesu tõkestamise meetmete rikkumine. Seal olid loodud võimalused ulatuslikuks rahapesuks, aga kas rahapesu ka oli, seda me tegelikult ei tea.
Rahapesuga on see häda, et seda ongi raske tuvastada. Viimaste aastate jooksul on kirjeldatud hulgaliselt hämaraid ja kohati illegaalseid skeeme, kuidas meie piirkonnas on liigutatud hoomamatuid summasid. Kuulsaim neist on nn Laundromat, mille käigus liigutati Venemaalt Moldova ja Läti kaudu Suurbritannia pankadesse üle 20 miljardi dollari.
Aga nende skeemide puhul pole tõestatud isegi see, et tegu ikka on üldse rahapesuga.
Rahapesu tuvastamiseks peab olema täidetud oluline eeltingimus: raha peab olema teenitud kuritegelikul teel, ja teiseks tuleb see kuriteo käigus saadud raha kuidagi legaliseerida.
Selle tõestamisega ollakse aga ilmselgelt hädas. Siiamaani ei ole me lugenud nende miljardiliste skeemide puhul, kelle rahaga on tegu, kes liigutasid, kuidas on see teenitud. Siiamaani pole avalik, kes täpselt selle raha seal Inglise pankades kasutusele võttis.
Kui Ameerika päritolu fond Heritage palus Eesti prokuratuuril mõne aasta eest uurida nn Magnitski afääriga seotud rahapesu, siis prokuratuur lihtsalt keeldus. Muu hulgas ka seetõttu, et fond polnud ses asjas keegi. Kes oli tegelik kahjusaaja? Väidetavalt Vene riigikassa. Aga Vene riigikassa polnud mingit kaebust kellelegi esitanud, polnud mingist kadunud rahast teatanud. Nii jäigi raha liikumine läbi Eesti uurimata.
Raha peitmine on väga levinud ja enamasti ka legaalne tegevus. Seda tehakse sajal erineval põhjusel ning selleks on tuhat erinevat skeemi.
Ka Venemaalt pärit ja hämarate skeemidega Eesti kaudu läände liikuv raha ei pruugi sugugi olla kuritegelik.
Me räägime rahapesust nii palju sellepärast, et reegleid ja nende järelevalvet on järsult karmimaks muudetud, mis tahes rahvusvahelisi rahaülekandeid koheldakse ennetavalt kahtlasena. See on hakanud juba segama ka legaalset äri.
Samal ajal ei ole karmistamine kuigivõrd aidanud päris rahapesu tõkestada. Ametist lahkuv Europoli juht Rob Wainwright kuulutas eile, et Euroopas kulutavad ainuüksi pangad rahapesu tõkestamise skeemidele üle 20 miljardi euro aastas. Sellele vaatamata saadakse jälile vaid 1 protsendile päriselt mustast ehk kuritegelikul teel omandatud rahast. Jah, 99% rahapesust õnnestub.
Süsteemi tipus asuvad tema hinnangul umbes 400 tipprahapesijat, kes neid skeeme täistööna juhivad ja väga edukalt miljardeid liigutavad.
Arusaadavalt oleme meie selles kõiges üliväikesed tegijad. Raha lõpetab väga sageli Euroopa suurriikide pankades, kust see siis vajadusel välja võetakse ja mõnuga kasutama kukutakse.
Europoli raport toob näiteks välja, et aastatel 2006–2014 esitati tervelt 65% Euroopa rahapesuohuga tehingute häiretest vaid kahes riigis: Ühendkuningriigis ja Hollandis.
Nii et Eestit on siiski vara maha kanda. Me ei ole sugugi maailma sügavaim mädasoo.
Finantsinspektsiooni otsustav kirvehoop Versobankis annab pigem lootust, et hoiatus skeemitajatele on piisava pauguga antud.
