Helistasin Valterile ja ta oli kohe nõus intervjuud tegema. Sõitsin 8. juunil Ojakäärude mõnusasse eramusse Merivälja vaiksel tänaval. Välisuks oli kergelt praokil nagu sellises kohas, kus on turvaline elada. Äsja oli olnud kerge vihmasadu, õhk lõhnas värskelt ja linnud laulsid aedlinna puudel.

Valter Ojakäär tuli mulle esikusse vastu. Üle üheksakümne mees juba, liikus ta pärast ühte kukkumist oma kodus rulaatori abiga, kuid mõistus töötas nagu koorelahutaja. Ka tema hääl, mida nii palju kordi raadiost kuuldud, oli endiselt kõlav.

Võtsime elutoas istet. Ojakäärude maja sisekujundus peaks küll olema kaitse alla võetud, sest nii autentset modernistlikku, eriprojektina teostatud kujundust plaadiriiulite, sisseehitatud kaminaga, madalate istumispindadega saab tänapäeval vaadata ainult raamatutest. Muusikainimesele iseloomulikult olid seinad täis vinüülide ja CD-plaatide riiuleid, kapi peal professionaalse välimusega vinüülimängija, võimendi ja suured kõlarid. ("Olen rohkem vinüülimees, CD-plaate ma eriti ei kuula," ütles Valter mulle.)

Kuulasime Ojakääruga koos Joala plaati ning tema jutustas oma mälestusi, mis olid seotud nii Joala kui ka mitmete teiste Eesti muusikute ja heliloojatega. Ta meenutas esinemisi Moskvas ja teistes Nõukogude Liidu linnades ja valgustas kunagise Tallinna tele- ja raadiomaja saladusi. Aeg-ajalt sekkus meie jutu sekka Valteri poeg Jaak, samuti tuntud raadiomees ja muusikaajakirjanik, kes istus kõrvaltoas suure klaveri kõrval ning hõikas omapoolseid täpsustavaid kommentaare, kui isal mõni detail kohe meelde ei tulnud.

Valter Ojakääru mälu oli hämmastav - kui palju detaile ja põnevaid lugusid ta meenutas, samal ajal nostalgiasse langemata! Muusika muutub pidevalt ja peabki muutuma ning seda tuleb esitada ausalt ja südamega, rääkis ta. Ta ei hoidnud kinni minevikust ega kunagistest dogmadest. Mälestuseks kinkis ta mulle ühe oma plaadi, millel on venekeelses versioonis salvestatud tema superhitt "Rannakolhoosis", mida meil tuntakse rohkem kui "Seda paati pole tehtud linnuluust" nime all.

Kui see laul kunagi ammu üle terve Venemaa kuulsaks sai, siis hakkasid sajad laulutekstide kirjutajad üle Nõukogude Liidu Ojakäärule oma tekste saatma lootuses ka hitimasinasse pääseda. Kui sama laul Soomes välja anti, siis oli plaadile millegipärast muusika autori kohale kirjutatud "rahvalik meloodia". Kui Ojakääru tuttav Soome helilooja sellest kuulis, siis marssis ta plaadifirma uksest sisse ja nõudis Ojakäärule kui autorile välja kopsaka autoritasu Soome markades, mis tollal oli nõukogude inimeste jaoks tohutu varandus. Ojakäär jagas selle summa teksti autori Debora Vaarandiga pooleks.

Rääkisime pikalt ja ta tuli mind esikusse ära saatma. Enne intervjuu ilmumist helistas Ojakäär veel mulle ja täpsustas paari detaili, mida ta oli üle kontrollinud. Vana kooli mehena armastas ta täpsust.