Kahe maailmasõja vaheline Eesti Vabariik oli ehk parim võimalik Eesti üldse, nii nagu teise maailmasõja eelne Euroopa võis olla parim Euroopa üldse. Kuldne aeg, mis on jälje­tult minevikku kadunud ja mis kunagi enam tagasi ei tule, loomulikult.

Raske on ainult sõnades möödunud aegu elavana silmade ette tuua, aga kui proovida seda teha sõprade poolt teineteisele saadetud postkaartide abil? Kahe hea sõbra, kirjanik Friedebert Tuglase (1886–1971) ja kirjaniku ning poliitikategelase Karl Asti (1886–1971) kirjavahetusest on Janika Kronberg kokku pannud erakordselt võluva pildi- ja tekstiraamatu, kus vanaaegsete postkaartide kaudu on räägitud lugu, mille ulatus geograafiliselt on lausa hämmastav. Kui tänapäeval kostab palju vingumist selle üle, et keegi ei kavatse eales hakata Rail Balticaga Tallinnast Berliini sõitma (ainult romantiliselt naiivne Lennart Meri võis oma lapsepõlvemälestusi sel moel tervele rahvale projitseerida), siis meie sõjaeelsed kirjamehed sõitsid aurulaevade, kliimaseadmeta autode, vankrite, kaamelite ja eeslitega kümneid tuhandeid kilomeetreid Euroopas, Aafrikas, Aasias, Jaapanis ja Austraalias. Ning käisid ka jala, kui raha polnud, nagu Friedebert Tuglas Itaalias 1910. aastal: „Jala läbi nelja linna. Astis. Õhtul Genovas.“ Asti ja Genova vahel on üle saja kilomeetri.

"Reisiseiklustest on eriti hinnatavad need, mis naistega seotud. Ühelt antropoloogilt kuulsin, et aafrika tõud segatud eesti verega häid tulemusi andvat”. Karl Ast

Tuglase postkaardid oma abikaasale Elo Tuglasele olid saadetud Tartusse ­Werneri kohvikusse. Armas, kas pole? Ja ka muhameedlaste teema pole võõras tollelgi ajal: kui üks araablane ei suuda kuidagi uskuda, et Tuglas on koraani läbi lugenud ja „tõtt“ teab – kuidas ta saab siis mitte-muhameedlane olla? Tuglase vastus: „Ja minugi pärast, mul pole ka midagi muhameedlaseks hakkamise vastu!“ Niikaugele asi siiski ei läinud...

Kui Tuglas oli oma olemuselt kaine ja kaalutlev, isegi kuivana mõjuv reisikirjanik, kes „eluga“ tutvus parema meelega ­kirjanduse vahendusel, siis tema sõber Karl Ast oli tormakas romantik, kes kergesti tüdines ja aina uusi seiklusi ihkas, neile lõppu ­nägemata. Ast oli lausa elukutseline rännumees, kes sai ka ajakirjanikutööd tehes palju reisida. Tema reportaaže avaldasid mitmed Eesti ajalehed. Paistab, et tollal olid ajalehtede honorarid sellised (või oli elu nii odav), et isegi välismaal olles sai kenasti hinge sees hoida. Ta õhutas ka Tuglast eluga lähemalt ­tutvuma, kirjutades talle Aafrikasse: „Kui juhuseid on, ära siis märgist mööda lase. Reisiseiklustest on eriti hinnatavad need, mis naistega seotud. Ühelt antropoloogilt kuulsin, et aafrika tõud segatud eesti verega häid tulemusi andvat.“

Raamat algab Tiit Pruuli esseega „Kas minna reisile Tuglase või Astiga?“. See on põhjalik kultuurigeograafiline ülevaade kahe mehe elust, teekondadest ja iseloomudest. Ja kuna Eesti rahvas on nüüdsekski juba palju rännanud, siis on kindlasti põnev võrrelda 1920.–30. aastate piltpostkaarte eri maade vaatamisväärsustest ning võrrelda neid tänase päevaga. O tempora, o mores!