Pane vaba tuba teenima
Kevinil on Pärnus vaba korter. Paarsada meetrit rannast. Igati korralik. Augusti algul peetud Weekendi festivali eel märkas ta, kuidas tema tuttavad üksteise järel oma korterid välja rendivad ning selle eest korraliku rahasumma kasseerivad. Tärkas ka temal mõte, et peaks võimaluse ära kasutama ja elamispinna teenima panema.
Üks variant olnuks külalisi otsida Facebooki kaudu, kuid sealne anonüümsus hirmutas. USA majutusportaal Airbnb tundus aga mõtteka alternatiivina. Sotsiaalmeedias levisid küll hirmutavad jutud Kanadast, kus sama portaali kaudu rentisid pinna svingerid, kes rendipinna segamini mürgeldasid, kuid selle kartuse peletas Airbnb lubadus rendipinnal toimuva kindlustusega katta.
“Sõbrad patsutasid õlale ja ütlesid, et vägev, aga kohe mingit broneerimislainet ei järgnenud,” ütleb Kevin. “Neljapäeval, kui festival algas, tuli ka esimene broneeringusoov.”
Külalise taustinfo oli korrektne – välismaal kaks korda üürinud, mõlemal korral positiivne järelkaja. Kevin küsis ühe öö eest 150 eurot ja kaheöine kokkulepe sai jõusse.
Airbnb sai alguse 2008. aastal, kui kaks tudengit Brian Chesky ja Joe Gebbia hakkasid üürimaksete leevendamiseks oma korteris olevat vaba voodit välja rentima. Ühest diivanist sai mitu ja praeguse seisuga on portaalis rendipinda pakkumas 1,5 miljonit inimest üle maailma. Üha rohkem ka Eestis.
Aastal 2012 Ukrainas jalgpalli EMi külastades võis seaduslikes hostelites maksta ühe narivoodi koha eest kaheksakohalises toas 80 eurot öö. Samal öösel võidi sinna tuppa ka voodeid-madratseid juurde tuua ning lõpuks magati 12 inimesega pead-jalad risti. Toona tekitas see pahameelt kohalike elanike seas ja nii levis Ukrainas tasuta elamispindade jagamine. Airbnb populaarsuse kasvuga ilmselt selliseid tasuta jagajaid enam nii väga ei leiaks.
Mari (tema ja alljärgnevad intervjueeritud eelistasid jääda anonüümseks) hakkas oma majas tuba pakkuma sel suvel. Vanem laps kolis kodust välja ja nii püsis elamispind jõude. “Ühest küljest oli tegu kasutamata ressursi kasutusele võtmisega. Teisalt oli soov pakkuda linnadžungli inimestele võimalust viibida kohas, kus on õhku, valgust, rohelust ja lemmikloomad,” ütleb Mari oma Tallinna külje all asuva elamise kohta. “Peenras on salat, põõsastel marjad – seda pean suureks eeliseks ja minu juurde on õnneks sattunud külastajad, kes just seda hindavad.”
Airbnb kasvu taga oli USA majanduskriis, kus paljudele kinnisvaralaenude käes vaevelnud inimestele oli iga lisadollar oluline. Parem jagada mõnel ööl nädalas elamispinda, kui pärast kõigest ilma jääda. Airbnb populaarsus kasvas nagu pärmitaigen.
Edu ajas muidugi ärevaks USA hotelliärimehed. Majutusasutuste liit tundis muret küll maksude, küll turvalisuse pärast. Täpselt samamoodi ajab taksojuhid ärevusse sõidukijagamisäpp Uber või pankade pahameele põhjustaja valuutavahetusprogramm TransferWise.
Ärevust on ka Euroopas. Amsterdami linnavalitsus soovitas suve algul “illegaalsete” ööbimiskohtadest teada anda. Loodi isegi spetsiaalne ametnikeüksus, kes neid kontrollimas käis. Tõsi, progressi vastu täiel määral ei võideldud, vaid maksustati Airbnb teenusepakkujad viieprotsendise maksumääraga ja lubati pinda maksimaalselt 60 päevaks aastaks välja rentida.
Annika plaan on ise sügisel Airbnb-d kasutades reisile minna. Selleks et saada vajalikku positiivset tagasisidet, pani ta ka enda majast osa rendile. Kaks tuba, suur ja mugav saun – 30 eurot. Kuu jooksul on sellist pakkumist kasutanud küll ainult kaks rentnikku.
Airbnb ei tähenda rentijale suurt rikkust. “Ma usun, et ärilise mõõtme saab asi suurlinnas vähemalt viie või kümne korteriga. Minul on broneerimisi olnud 4-5 kuus,” ütleb Mari.
Teine rentija nimetab kuutasuks 200 eurot, kolmas 100–150. Tõsi, kõige selle juures on eeliseks omanäoliste inimestega kohtumine. Kes valmistab külalistele rahvustoite, kes tahab lihtsalt kohalikega suhelda.
Pärnus festivalikülastajatele korteri üürinud Kevin külalisi oma silmaga ei näinudki. Sugulane andis külalistele võtme, mis jäeti pärast postkasti. Korteris oli kõik korras, kui välja arvata poolik rummikokteil aknalaual ja paar suitsupakki. Hiljem sai ta teada, et Airbnb kasuks otsustama pannud kindlustuspakkumine Eestis ei kehtigi. Soome on piisavalt lääneriik, kus võib rentija lõhutud asjade väljamaksmisele kindel olla, aga Eesti sinna alla ei kuulnud. Õnneks ei läinud seda vajagi.
Kõige paremini teenivad selle süsteemiga Airbnb loojad ise. Kevini 300 euro pealt maksis ta portaalile teenustasu 11 eurot, klient peab omakorda 50eurose rendihinna eest maksma ameeriklastele 6 eurot. Vaikselt ja justkui mitte millegi eest raha muudkui tiksub. Viimaste andmete kohaselt oli kummagi omaniku “väärtus” 1,9 miljardit eurot.
Lisaks tahab oma osa ka maksuamet, mis küll spetsiaalkontrolli Airbnb-le ei tee, kuid rutiinse maksukontrolli käigus võidakse sealtkaudu teenitud rahadele pilk peale visata. Airbnb eestlastest kasutajad lubavad üldjuhul seda silmas pidada ja raha maksta. “Hetkel ma muidugi midagi ei maksa. Ei kipu ka tulevikus midagi maksma. Klientide siia jäetud raha käib ju lõpuks varem või hiljem maksuameti arvelt läbi,” ütleb Raigo.
Samal ajal tunnistavad hotelliomanikud, et Eesti hotellide seas lööb Airbnb eelkõige madalama hinnataseme majutusasutuste rahakoti pihta. Teate küll neid lärmakaid hosteleid, kergelt kanalisatsiooni järgi haisevaid 30eurose ööbimistasuga minitube, mis pakuvad peavarju seljakotituristidele või neile õnnetutele, kes kodustega tülli läinud ja peavad endale ööbimiskoha leidma.
