Paar räpast päeva Toompeal
Kõigepealt eellugu: Juba pikka aega on Eestis tehtud uut isikuandmete kaitse seadust. Seda on väga vaja. Euroopa Liidu suur isikuandmete reform näib täna koos sadade meie käest nõutavate lisakinnitustega ühe suure tüütusena. Tegelikult on sel siiski õilis eesmärk – teha igaühest tema kohta käivate andmete peremees.
Et see reform Eestis mõistlikult rakenduks, oli vaja ümber teha ka vana ja üsna ebaõnnestunud Eesti isikuandmete kaitse seadus.
Valitsus eesotsas justiitsministeeriumiga on seda hoolega teinud. Selle käigus on räägitud läbi kõigi huvigruppidega, sealhulgas ka näiteks Eesti Ajalehtede Liidu esindajatega. Nende läbirääkimiste käigus lepiti kokku, et ajakirjandus võib isikuandmeid isiku enda nõusolekuta avaldada, kui selleks on avalik huvi.
Just sellises sõnastuses. See vastab Euroopa Liidu isikuandmete määruse sõnastusele. See oli kokkulepe kõigi osapoolte vahel. Selle kooskõlastasid kõik ministeeriumid.
Siis lugu: Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil tegi Hanno Pevkur ootamatult ettepaneku, et „avaliku huvi“ asemel peaks ses lauses olema „ülekaalukas avalik huvi“. Selgituseks: nii oli see sätestatud ka seni kehtinud seaduses. Ettepanek ei leidnud komisjonis toetust, poolt hääletasid vaid kolm reformierakondlast. Mõtte oli Pevkurile pähe istutanud tema endine nõunik, kunagine justiitsminister Rein Lang.
Aga oh imet, mõned päevad hiljem oli välja hääletatud ettepanek taas komisjonis tagasi. Kõik algul vastu hääletanud koalitsiooni esindajad, nagu ütles mulle üks komisjoni liige, leidsid pärast nädalavahetust, et see esialgu neile mitte sobinud ettepanek on „tegelikult mõistlik“ ja see võeti vastu.
Enne veel, kui keegi jõudis häält teha, läbis eelnõu Riigikogus teise lugemise ehk pandi sisuliselt lukku.
Mis neil päevadel juhtus, oli see, et Lang ja Pevkur ei saanud rahu ning asuti koalitsioonisaadikuid masseerima, et vaba sõna potentsiaalselt kitsendav sõnastus kõigi asjaosaliste tahte vastaselt uude seadusesse ikka kindlasti sisse saaks.
Loo moraal: Ehkki võib usutavalt väita, et ajakirjandusvabadusega on Eestis kõik väga hästi ka senise seaduse (kus on sees „ülekaalukas“ avalik huvi) ajal, näitab selline visa võitlus laiapõhjalise kokkuleppe ja Euroopa Liidu määruse soovituse vastu, et asjaosalistel on ajakirjanduse suunas rusikas taskus.
See näitab, et vaba ühiskonna aluseks olev vaba sõna on mõnele pinnuks silmas ning paljas mõte, et ajakirjandusele seatud piirangud võiksid leeveneda, paneb tegutsema, paneb helistama, paneb veenma, paneb juba välja hääletatud ettepanekut tagasi päevakorda suruma.
Mingi kius, mingi vimm vaba ajakirjanduse vastu paistab elavat ses Rein Langis, mida ta kuidagi varjata ei suuda. Selle eest on teda ainsa inimesena tervelt kolmel korral õnnistatud pressivaenlase tiitliga.
Ei tasu draamasse uppuda ja väita, et selline vimm ja umbusk ohustavad tõsiselt meie demokraatiat. Aga see ei ole ka päris naljaasi. Juba praeguse seaduse tingimustes võib julgelt öelda, et Eesti kohtupraktika on ajakirjanduse suhtes oluliselt kitsendavam kui see, kuidas mõistab väljendusvabadust Euroopa Inimõiguste Kohus.
Nüüd järellugu: Meediaväljaanded tõstsid sellise trotsist kantud ja viimasel hetkel eelnõusse istutatud muudatuse vastu loomulikult kisa. Eesti Ajalehtede Liit küsis õigustatult, et kuhu jäid kokkulepped. Juristid argumenteerisid, et selline kitsendamine on Euroopa isikuandmete kaitse määrusega lausa vastuolus. Euroopa määruse väljatöötamist juhtinud Marju Lauristin pidi aru pähe panema ka sotside erakonnale, kes teatasid, et nemad hääletavad seadusele vastu. Kaja Kallas pidi Reformierakonna fraktsioonis selgitust nõudma, millega tegeletakse ja miks. EKRE pidi leidma end vihatud sotsidega ühes leeris ja selle seaduse vastu võitlema.
Selle juhtkirja kirjutamise ajal paistab, et ainus mõistlik lahendus on kogu seaduseelnõu enne lõplikku vastuvõtmist (mis peaks aset leidma kavakohaselt sel kolmapäeval) tagasi võtta.
Seda peab tegema valitsus, kes ühe kiusliku kapriisi pärast on jäänud sellisesse õnnetusse olukorda. Seekord täiesti teenimatult.
Aga samal ajal, nagu alguses öeldud, on Eestil toimivat isikuandmete seadust väga vaja.
