Täna on muidu alati naeratav Papa Carlo tõsine. Ta tõstab peeglilaualt oma armsa abikaasa Teresa mustvalge pildi ja ütleb ohates: „Ta läks ju ainult vannituppa. Ütles veel enne, et tuul on tõusmas, peab aknad kinni panema. Läks ega tulnudki tagasi.“ Mõni minut hiljem värises maa ja maja see osa, kus asus vannituba, vajus kiviklibuks kokku.

See juhtus 1997. aasta septembris, kui Kesk-Itaaliat, Marche piirkonda tabas viimane suurem, üle 6palline maavärin. Carlo mäletab väga selgelt, kuidas ta ootas ilma seinata magamistoas kolmandal korrusel päästjaid, sest trepikoda oli samuti koos vannitoaga kokku kukkunud.

23. augusti õhtu 2016

on Mazzanos rahulik. Olen siin tuttavatel külas ja peatun nende ajaloolises villas, mis on ümbritsetud kauni aiaga, mille eest hoolitseb Carlo. Väljas on soe ja vaikne. Istume kõrgete küpresside all ja naudime sumedat suveõhtut.

Kolm päeva on kestnud Mazzano suur suvefestival, mis toob koju tagasi suurlinnadesse kolinud lapsi ja lapselapsi. Pered saavad taas kokku iga aasta augustis, ühiselt kuulatakse küla keskväljakule püstitatud laval esinevaid bände. Külarahvas istub pikkade laudade taga, et maitsta kohalikke veine ja selle piirkonna lemmiksuupistet, hakklihaga täidetud Ascolana oliive. Festivali erksaim osa on „Tribute to Queen“: veidi vatsakam, aga muidu täielikult Freddie Mercury moodi välja nägev itaalia artist esitab koos bändiga üllatavalt autentselt kõlavaid Queeni aegumatuid hitte. Muidu mitte sõnagi inglise keelt rääkiv Carlo laulab külameestega hoogsalt kaasa „We are the champions, my friends…“.

Mitte miski ei viita eesseisvale katastroofile. Ei mingeid eelhoiatusi ega seismoloogide üleskutseid ettevaatusele. Ise tunnen sellel õhtul siiski imelikku rahutust või ebamugavust, aga ei oska öelda, kas saan seda kuidagi seostada eelseisvate sündmustega. Joome sõpradega õhtu lõpetuseks aias klaasikese oivalist Rosso Picenot ja loodan, et tuleb hea uni.