Õnne valem: Süldimuusika on osa eestlase rahvusidentiteedist
Kodus käis paras möll. Ema ja isa valmistusid jaanipäevaks – täpsemini küll jaanilaupäeva õhtuks, sest jaanipäev ise on ju pärast koidu ja hämariku põgusat, ent seda kirglikumat kohtumist traditsiooniliselt üsna rauge ja mõtlik päevakene. Kogu elaan kulub jaanilaupäeva õhtule.
Räägitakse küll Eesti suurepärasest neljast aastaajast, aga tegelikult elab tõeline eestlane taoistlikus binaarse opositsiooni rütmis – jõulust jaanipäevani päripäeva ja pärast suvist lõkkeõhtut (või lihtsalt ahjukütmist, et sooja saada) veereb jälle vastupäeva.
Hetkel on käsil viimane lihv enne suurt purakat: tarvis otsustada, millist süldibändi kuulata. Sest nii nagu tõelise eestlase jõululaual võdiseb sült, kuulab ta jaaniööl tingimata süldimuusikat. Uhkelt. Häbenemata. Härdalt ja härga täis. Oh keeruta, lennuta!
See öö on tantsulõvide safari.
Ema õhkas: „Mina tahan Toomas Annit! „Armastuse polka“ on nii tore lugu!“ Ema ümises: „On põues üks lilleõis, / sest täna sind kohata võin!“ Isa ütles, et tema eelistab Naabri Valvet.
Pisike Pille pirises vahele: „Aga mina tahan Lehmakommionusid!“
Vanaisa, kes alustab tähtsat päeva Rakveres Kaitseliidu paraadil trikoloori lehvitades, põrutas, et selle tilulilu asemel tuleb kuulata marsse, mis tõestaksid, et eesti mehe mehemeel pole mitte surnud veel: „Sest meie ju võitsime Võnnu lahingu!“ Ai tsih ai tsah ai velled!
Vanaema lubas, et tema laulab ise, sest tal on „Ütle, meri, mu meri“ ja „Saaremaa valsi“ sõnad kõik peas, ja Kihnu Virve repertuaar samuti.
Õige süldimuusika tõmbab käima igas vanuses hinge. Ja nad tantsivad nii, et õlu tilgub särgi vahelt välja.
Süldimuusikasse, nagu selle nimetuski viitab, suhtutakse üleolevalt. Süldimuusika tegijad isegi teevad selget vahet, öeldes, et nemad pole võrreldavad A-kategooria tegijatega (nagu näiteks Ott Lepland, Smilers jt), aga ega nad selle pärast ei põe ka. Rahvas nõuab neid nii, et esinemiskalendrid on ülejärgmiste jõuludeni tihkelt täis. Ja nagu ütleb bänd Hellad Velled: „Mida kaugemal Tallinnast, seda parem!“
Jättes siinkohal terade sõkaldest eraldamise muusikakriitikute hooleks, ütlen vaid, et süldimuusikal on
oluline koht eestlaste identiteedis. Paari nahkvestis pillimehe plõnnitud tantsuviisid kuskil suvepäevadel, laadaplatsil või külajaanikul defineerivad äratundmishetkel eestlast paremini kui nn A-kategooria kultuur. Meie ainukordses komberuumis tümpsub süldimuusika, mida rahvas siiralt tunneb ja armastab (muidugi on palju neid, kes sedalaadi labasusi vihkavad või siis imetlevad seda kui kämpi – see on ka osa rahvusidentiteedist).
Tavaliselt on inimese süldimuusikataluvus võrdelises sõltuvuses veres leiduva alkoholi hulgaga – seegi korrelatsioon kuulub meie rahvusidentiteeti.
Suure osa süldimuusika väärtusest moodustab nostalgia – paljukuuldud loosse on talletunud varase lapsepõlve mälestused, esimesed romantilised katsetused, isegi lõhnataju…
See tunne kerkib esile vanade heade aegade meenutamisest, selles segunevad koduigatsus, melanhoolsed sähvatused helgest lapsepõlvest vms. Nostalgiaks hakkasid 17. sajandi arstid nimetama Prantsuse vms armees võidelnud šveitsi palgasõdurite norguvajumist, kui neile kodu ja ristikheina igatsus peale tuli. Aga väljakannatamatuks, s.t haiglaseks muutus see tunne neil seetõttu, et võõras armees oli neil keelatud emakeeles laulda!
Nostalgiahetked mõjuvad vaimsele tervisele siiski hästi – pääsedes hetkeks tagasi peeglitagusesse maailma, kus rohi oli rohelisem, suhkur magusam (ja maksuvaba) ja meri põlvini, ulatub inimene aegadesse, kus kõik oli hästi ja temagi oli ehk parem inimene. Just nii nagu Tom Jones ja Vello Orumets laulavad.
Teiseks tekitab süldimuusika turvatunnet. Põhinedes korduvusel ja tuttavlikkusel, annab see justkui kinnitust, et maailm püsib kenasti paigal, midagi hullu ei saa juhtuda, kui ikka kõlab vanal tuttaval kiigeplatsil vana tuttav laulujoru.
…Teismeline Karla püsis vait, ei paljastanud oma muusikaeelistust. Tema oli eelmisel nädalal käinud Lilleküla staadionil Eesti-Belgia jalgpallimatši vaatamas ja seal lasti vaheajal Arvo Pärdi lugu „Spiegel im Spiegel“. Seda kavatses ta oma boombox’ist külarahvale lõkke ääres lasta.
