Õnne valem: Koolis ei käi, õpib

Kui noor inimene tahab rahus kodus töövihikuid täita, siis tehku seda!

Minu koolis algasid tunnid kell 7.45. Äratuskell tirises kell kuus. Tormasin unesegasena bussi peale, kui vedas, sain istuma ja siis vastavalt vajadusele kas õppisin või üritasin pool tundi tukkuda. Oma koolihommikutest meenubki see pidev närveerimine, sest hilinesin pidevalt ja meie meesklassijuhatajal – teenelisel pedagoogil – oli kombeks meid, keskkoolineidusid karistada puujoonlauaga mööda sääri äsades. Laupäeviti tegin tihtipeale poppi – nädala lõpus lihtsalt ei jaksanud ennast voodist välja vedada. Popipäevad olid imelised – magasin nii palju, kui noor kurnatud organism nõudis, siis lugesin rahumeeli voodis õhtuni välja. Vahel võtsin lugemisvara kooli kaasa ka. Kord, kui kirjandustunnis nämmutati Gorki „Ema“, lugesin mina pingi all „Madame Bovaryd“. Kui kirjandusõpetajale selle kuriteoga vahele jäin, viskas ta mind karistuseks klassist välja ja kirjutas õpilaspäevikusse märkuse: „Tiina ei tööta tunnis kaasa, saadetud klassist välja kaasavõetud kirjandust lugema.“ Matemaatika- ja füüsikatundidest näen õudusunenägusid siiani.

Üldiselt – see kohustusliku hariduse omandamise protsess ei meeldinud mulle. Ülikool oli hoopis teine asi: sai ise otsustada, mida millal ja kui palju õpin. Mulle oli suureks üllatuseks, et õppimine võib olla meeliköitev protsess, suisa nauding.

Eesti Vabariigis kehtib koolikohustus kuni 17. eluaastani, ütleb põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Meie põhiseadus on aga progressiivsem, kohustades lapsi õppima, mitte tingimata haridusasutuses iga päev nägu näitama. Paraku on kool pigem hoolekande- ja kinnipidamisasutus kui haridusasutus – kool peab puudujast otsekohe alarmeerima linna- või vallavalitsust!