„On viimane aeg meie maad kahtlastest võõras-ollustest puhastada“

1920. aastate alguse sõjast räsitud Eestis nähti pagulastes ja välismaalastes sageli üleliigseid suid ja riigile kahjulikke hangeldajaid.

Vabadussõja ajal valgus Eestisse, eriti aga Tallinna palju eri rahvustest ja erineva taustaga põgenikke. Kevadel 1919 oli välismaalasi pealinnas ühtekokku 6749, enim venelasi, sakslasi ja juute. Eestlaste suhtumine pagulastesse oli mitmesugune, kuid kindlasti mitte läbini vaenulik. Samas ei jätnud mõju avaldamata sõjaaegsed rasked olud. Üleliigsetest suudest hakati kõnelema täiesti avalikult.

„Välismaalane, kui ta enda ülevalpidamiseks küllalt jõukas, on tervitatav külaline,“ kirjutas ajakirjanik Paul Olak aprillis 1919. Aga seda rahuajal, mitte siis, kui toitu ja kõige muud nappis. „Meie toitlusolud on mitmesugustel põhjustel nii kitsaks jäänud, et iga ülearune kõht koormana tundub, millest vaja oleks nii pea kui võimalik vabaneda.“