Kus: Estonias enne „Savoy balli“ algust

Märt Avandi: „Läksin rahulikul sammul Estonia teatri poole „Savoy balli“ mängima, mis algas kell kuus. Garderoobi jõudsin 17.10 ja imestasin, miks kõik nii vaikne on ja miks kedagi ei ole.

Arvasin, et ajasin päevad sassi, see poleks minu puhul kuigi harukordne. Kontrollisin mängukava ja sain aru, et ei ajanud sassi. Etendus toimub, aga... Haapsalus!

(Kes on seda tunnet kogenud, see teab, kui õudne see on. )

Röögatasin ühe väga koleda sõna, mis kaikus üle rahvusooperi, ja jooksin takso peale.

Infarktieelses seisundis sain taksoga oma autoni, kell oli umbes pool kuus. Ja siis läks sõiduks.

Aivar Mäe helistas iga natukese aja järel, et mind rahustada ja küsida, kaugel ma olen ja kas olen elus. Ta pani mulle südamele, et sõidaksin turvaliselt ja ei kihutaks. Ja nimetas (lihtsalt infoks), et seal ja seal on turvakaamerad.

Kiirustasin mõõdukalt ja jõudsin Haapsallu 18.15. Välgukiirusel kostüüm selga, mikker külge ja otse lavale.

Pulss oli mul stabiilne nagu Otepää triatloni viimasel ringil, ja etendus läks maruliselt. Ütleme – kõrge sisemise kraadiga.“

Kes: Ken Saan ja Peeter Oja

Kus: Los Angelese äärelinna-teatris põrandalapiga koristajamutti kohates

Ken Saan: „Tegime saadet, mille nimi oli „Üle piiri“. Sain kusagilt odavaid pileteid, võtsin kellegi kampa, kooserdasime mööda maailma, ööbisime kellegi juures diivanil ja saate peategelane pidi ennast proovile panema. Näiteks Jan ­Uuspõld pidi näitlejana lööma läbi Indias, Villu Tammega oldi Jaapanis, viimases osas olime Peeter Ojaga Los Angeleses.

Avastasime, et ühes kohalikus projektiteatris toimub casting, ja tundus, et oleks jube naljakas, kui Peeter prooviks, kas saab löögile.

Projektiteatreid on LAs igal sammul, aga see asus mitusada kilomeetrit eemal. Mõni tund oli aega ja otsustasime, et tõmbame kohale. Sõitsime maha meeletu maa. Kaardi järgi, sest GPS ei töötanud. Vaheldumisi olime roolis, vaheldumisi lugesime kaarti. Vaidlesime. Ekslesime. Ei, valesti sõitsid, keera tagasi, siit pidid alla keerama, katsume uuesti highway peale sada, ei, kurat see pole õige tee, liiga vara keerasime alla!!! No ühesõnaga, otsimist oli hirmsat moodi ja me panustasime metsikult.

Aga mis põhiline – me jõudsime kohale! Viis minutit enne casting’u algust olime kohal. Me olime megaõnnelikud. Võimas, super, täiesti õigeks ajaks!

Helistasime kodustele. Jess! Vägev! Kõik on võimalik siin maailmas!

Ja hakkasime ringi vaatama, et kuidas neid inimesi nii vähe on. Polegi kedagi. Klaasukse taga käis ringi koristaja, kalts käes.

Koputasime. Koristaja vaatas läbi klaasi, arvas vist, et mingid mõrtsukad. Ust lahti ei teinud. Lõpuks sai aru, mis me küsime.

„Aa, jaa, see on õige koht jah!“

„Aga kus siis casting on?“

Casting oli ju eile! Eile täpselt samal ajal!“

Oh issand jumal küll!

Peeter istus sinnasamma ukse taha maha ja see, mis ta suust tuli, oli väga-väga naljakas. See oli viimase peal hea stand-up, mis ta sealsamas tegi. See oli vabastav, hoogne ja naljakas. Ja teisel pool ust käis koristaja oma lapiga ja vangutas pead.“

Kes: Rohke Debelakk

Kus: Tartusse vilistlaste­ päevale kihutades
Gaute Kivistik

Rohke Debelakk: „See juhtus 21. septembril viis aastat tagasi või umbes nii.

Nimekas Eesti kõrgkool kavandas Tartus vilistlaste kokkutulekut. Ja vahetult enne seda võtsid korraldajad ühendust, et kas ma saaks tulla ja aidata see päev kenasti läbi viia.

Ütlesin, et olen ennast ära lubanud, tegemist on kohutavalt, aga kui mõned asjad ümber tõsta, siis ehk saan. Aga et tasu peaks ma rohkem küsima, sest õiendamist on tõesti palju. Pool ööd istusin üleval ja panin uudiseid kokku. Mõned kokku lepitud asjad ütlesin ära. Vaatasin, et lapsed trenni saaks, ja ennelõunal asusin Riisiperest Tartu poole teele.

90 km jäi seljataha, Türi linnast jõudsin läbi, ja siis ütles mu autol mootor üles.

Vana autoremondilukksepp nagu ma olen, kiskusin kütusefiltri maha, puhusin nagu jõudsin, ­uurisin siit ja uurisin sealt. Ei midagi. Mida paganat ma teen?! Telefon oli ka koju jäänud.

Proovisin hääletada. Keegi peale ei võta. Siis avastasin, et olen tähtsad paberid ka koju jätnud, et keda õnnitleda ja kiita ja mille eest. Siis sain kuskilt helistada, organiseerisin kohale autoabi, ajasime mu Volkswageni sinna tranduleti peale ja sõitsime Riisiperre tagasi.

Õnneks oli mul teine auto veel, mingi õudne rimu. Tõstsin oma padajanni – mandoliini ja kitarri ja riided – selle peale ümber ja kihutasin Tartu poole, 140–150 rauas. Samal ajal proovisin esinemisriideid selga ajada ja pidevalt helistada, keegi korraldajatest vastu ei võta. Aeg oli ammu lootusetult lõhki.

Jõudsin Tartusse spordihoone juurde, vaatan – autosid on metsikult. Parklakohad kõik viimseni täis! Astusin majja sisse, õline, väsinud, hirmuhigi otsaees.

Ja mis selgus – spordihoones käis korvpallimatš.

Kus see vilistlaste päev siis on? Vilistlaste päev tuleb täpselt aasta pärast 21. septembril.

Nii et seekord siis sedamoodi. Aga muidu, jah, oli toimekas päev.

No ja muidugi – kui aasta oli möödas ja jõudis kätte nimeka kõrgkooli õige vilistlaste päev... oli see mul meelest ära läinud.

Korraldajad helistasid, et noh, mis teed. Mina vastu, et mis seal ikka, vaikselt liigutan. Nemad rõõmsalt: õhtul siis näeme.

Ja siis mul alles turgatas – vilistlaste päev!

Teatasin reipalt, et jajah, olengi juba Tartus, ja hakkasin välgukiirul toimetama.

Ei, kõik läks kombe ja oli ilus, aga mõnikord on nii, et mõnel asjal on justkui kohe tempel küljes, et võib tulla veidi sekeldust.“

Kes: Villu Kangur

Kus: Tagasiteel Moskvast, vererida järel
VILLU KANGUR

Villu Kangur: „Ma olen klassikaline näide sellest, et välju kodust, mis kell tahad, ikka tuleb midagi ootamatut vahele.

Möödunud sajandi kaheksakümnendatel eraldas ENSV Teatriühing iga aasta alul nn loomingulist stipendiumi, et näitlejad saaksid tutvuda vennasrahvaste teatrikunstiga. Sain minagi jaanuari teises pooles vaba nädalakese, sõitsin Moskvasse ja vaatasin ära ühe etenduse teise järel.

Niisiis – olin Moskvas. Jelissejevi gastronoomis aga müüdi imeasju ja mul hakkasid maomahlad sirinal jooksma. Ostsin kaheksa kitkumata vutti, pool kera haisvat juustu ja muud nipet-näpet gurmaantooteid.

Tegin seda viimasel hetkel, sest muidu läheb hea värske kraam kotis laagerduma. Ent metroos oli ummik ja kui ma oma suure kotiga raudteejaama jõudsin, nägin, kuidas rong Tallinna poole teele läks. Pagan! Ja mul on järgmisel õhtul Tallinnas etendus...

Läksin kassasse, et osta pilet läbi Leningradi, aga tutkit, brat, kõik välja müüdud!

Istusin oma koti otsa, vuttide nõred juba nirisesid.

Äkki märkan – üks kassa on jaamas veel, „vojennaja kassa“ ehk sõjaväekassa.

Jooksin leti juurde ja teatasin, et maksku mis maksab, homme pean olema Tallinnas Mererajooni Sõjakomissariaadis.

„Aga kus on teie sellekohane paber?“

Vastasin, et helistasin koju ja kuulsin, et on tulnud kordusõppuste kutse.

„Nüüd, talvel?!“ imestas raudhammastega baba pleksiklaasis oleva augu tagant.

„Jah!“ vastasin. „Teenin N õukogude Liitu! Meil Pribaltikas sadas maha metsik lumi, ja nüüd tuleb minna lumeuputust likvideerima!“

Sitta ma seda liitu teenisin, ma pole sõjaväes käinudki, aga vuttidel oli juba vererada taga.

Baba pani mind kohe esimese Leningradi rongi peale ja hommikul, kui Leningradi jõudsin, marssisin otsejoones „vojennaja kassasse“ ja esitasin sama repertuaari. Seekord ei õnnestunud.

Sa kuradi kurat! Mis asja ma nüüd teen!?

Ega muud, kui hakkasin Tallinna poole hääletama. Kell oli umbes viis, kui olin otsaga Narvas, sõna otseses mõttes vererada taga. Võtsin teatrisse kõneautomaadist 15kopikalise kõne, aga enne kui sain oma muret kurta, anti mulle teada, et kolleegi haigestumise tõttu on tänaõhtune etendus asendatud. Ma vajusin oma koti otsa istuma ja ei liigutanud tükk aega oimugi.

Muuseas – need veretud vutid maitsesid hiljem väga hästi! Pehmed, hästi solgutatud ja tagumiku abil tümaks tambitud.“

Loo koostamisel on kasutatud asjaosaliste FB postitusi ja kirjalikke ning suulisi meenutusi.