Nõukogude eruadmiral: „Pronkssõduri äraviimine oli õige“
Ivan Ivanovitš ajab oma sinise Honda-loksu garaažist välja (Prantsuse lütseumi kandis). Laadib koos abikaasa Galina Vassiljevnaga tomatitaimed auto peale ja sõidab suvilasse (Keila-Joa lähistel).
Tomatitaimed istutatakse kribinal-krabinal maha ja juba laotab Galina Vassiljevna lauale valge lina, transpordib köögist head ja paremat ning Ivan Ivanovitš valab mulinal veini välja.
Ivan Ivanovitš: „...aga seda pean ma teile ütlema, et Tšehhov päris minu kirjanik ei ole. See tema kerge nostalgia, see kerge kurbus... No tal oli tuberkuloos ka, nooremast peast oli ta elurõõmsam. Aga mina olen lihtne inimene talupoegade perest, rohkem selline Tolstoi mees. Tolstoi, Turgenev, Kuprin... Vot eriti Kuprin! See on mulle eriti lähedane...“
Galina voorib köögi vahet.
Ivan Ivanovitš: „Ja mitte ainult kirjanikud. Kui hästi on kirjutanud oma elust kunstnikud ja heliloojad. Repin, Vereštšagin, Serov, Šaljapin...“