„Ööloomad“ tabab sama biiti kui kurtuaasne luule. ­Rüütliballaadide armastus on alati kättesaamatu, õnneliku armastuse banaalsus rikub ära poeesia ülevuse. Roland Barthes kirjutab „Armastuse diskursuses“, kuidas armastus võrsub ilmaolekust ja meeleheitest. Sa ei ihalda armastuse objekti, vaid kujutlust temast. 1960. aasta seminaris „Le transfert“ lansseeris prantsuse psühhoanalüütik Jacques Lacan mõiste „agalma“, mida Vana-Kreekas tunti kui varjatud aaret, mis on peidetud väärtusetusse kesta – kujusse või savinõusse. Lacani „agalma“ on aga kustumatu iha Teise järele, olgu selleks siis ese või inimene.