Mäletan küll, kunagi võis nende nime pidevalt plakatitel näha. See oli siis, kui veel leidus tüüpe, nagu Henri Roosipõld või ­Mihkel ­Matkievicus, kes viitsisid kontsertõhtute sarju korraldada. Mina nägin neid esimest korda hoopis „Noortebänd 2012“ finaalis. Esmamulje? Poisid on liiga palju Rujat kuulanud. Tagantjärele nendib neli viiendikku bändist, kellega nüüd kõrtsilaua taga juttu ajame, et eks ta nii oligi tollal. Tänaseks on nad progresseerunud. Kuid mis bändi eelmist ja praegust loomeperioodi ühendab, on endiselt eesti keeles laulmine. Ruja-ajastul, kui seda nii määratleda, oli see kuidagi oluline – kirjutada eestikeelseid progelikke, teinekord paatosegagi laulusõnu.